väljamäe blogi

ALGUSED

2012-01-02T23:56:00.003+02:00

Märksõnad, mis pähe tulevad on korrastamine, koondumine, süvenemine. Aasta lõpp oli, nagu sageli kipub olema, meelelahutuse poole kaldu. Nauding pole paha ning distsipliingi pole muud kui naudingu edasi lükkamine, kuid küsimus on, mida hing otsib. Naudingut ei ole tarvis otsida, ta tuleb ise, kõrvalnähuna õigesti elatud elule. Hea nauding. Ehitav, mitte lõhkuv. Milleks üldse kirjutada? See on ikkagi küsimus. Sest kirjutatakse palju. Kirjutatakse palju sellest, et kirjutatakse palju. Umbes 30 sekundiks oli minu värske raamat tõeliselt uus. Keskmiselt ja kujundlikult arvestades. Seejärel ilmus kusagil maailmas järgmine trükiteos, tõenäoliselt mõni eluloo-, eneseabi-, või kokaraamat. Ka meie pisikeses keeleruumis, kus mõni ütleb, et iga raamatu ilmumine võiks olla sündmus (olgem ausad - ta pole seda) küsin endalt, milleks isegi päevikut kirjutada, luule või muu avaldamisest rääkimata. Kui pean vastama (ning vastutama, jah, ka seda) miks ma ikkagi seda teen, siis lühidalt kõlaks mu apoloogia järgmiselt: Kirjutada on mõtet seda, mis viitab mingilgi määral tagasi tüvele ning mis sedakaudu viib lugejat pisutki edasi, just tollesama tagasitee kaudu. Lugedes üle loomislugu märkan, kuidas Jumal teeb esmalt vormi, mille seejärel täidab sisuga. Ta teeb enesele ruumi, tühjuse, mille siis täidab elu ja tähendusega. Ta loob vajaduse ning varustab väe ja võimalusega. Nii on tehtud maailm. Ja inimene ka. Mina ei loo midagi ja tunnen sageli kõhedust, kui kirjutajad ja muud kunstnikud kõnelevad suureliselt maailmade loomisest. See on ainult mäng, mille käigus sellele, mis kord saadud, lisatakse omi sõrmejälgi. Kõlab kergelt ja tühiselt, kuid need puudutused pole niisama. Tihti öeldakse peale filmi-, teatri- või kirjanduselamust, et kuidagi tühi tunne jäi. Võib olla see pole halb. Võib olla on küsimus selles, kas see tunne on hea tühjus või kuri tühjus. Ehk kõlab liiga dualistlikult, aga rõhk on ju ikka emmal-kummal. Nii et mina kirjutan osutades sellele ruumile, milles oleks koht lootusel, koht, kus ei olda üksi ega mõttetu. Mina rohkem (veel?) ei oska. Siin, eksistentsiaalses Eestis, pean eneselt küsima, mis on kõige mõttekam tegu, kui kellegi kodu on tules hävinud? Vastus on: tuleb kinkida luuleraamat…

Vt ka: Piibel

Gabriel Zaid „Liiga palju raamatuid“ (Loomingu raamatukogu 2011/40)

Mõttevahetus olemasolu-Eestist (ajakiri Looming 2011/6,8,9,10,11,12)

Kaarel B. Väljamäe „Suur mees juba“ (2012)

ÜKSTEIST III

2011-12-23T18:08:00.001+02:00

Mis sinuga juhtub, kui sa haige oled? Mul saab eluisu otsa. Saan aru küll, et jube narr tunne, aga isu saab tõesti otsa. Ikka päris ahastus kohe. Kaks viimast talve on nii kurnavad olnud, et lõpuks olen mõlemal korral parajalt haigeks ja hädiseks jäänud. Nagu Arno Kevades: „Ema, juua…“ Ma ei oska haige olla. Esialgu on küll tore ja mõtlen, et nüüd magan kohe mõnuga. Paari päeva möödudes hakkan ikka õudukaid vaatama. Haigeks jäin tegelikult nõnda, et ühelt konverentsilt koju jõudes leidsin eest järjekordselt haiged lapsed. Poissi oli eriti hale vaadata.Nii mõtlesingi, et saagu tema haigus minule. Järgmisel päeval nii oligi. Poiss terve ja ilus, mina isuta.

Telekast paistab Jaapan. Maa väriseb. Saara vaatab põlenguid ja kostab murelikult: „Kahjutillu.“ On tõesti kahju. Ja meie linnas on liiga palju inimesi, kellel on külm. Eile lõppes see kultuuripealinna asi ja minule ei meenunud ühtki muud osasaamist, kui too kasvuhoone-elamus Vabaduse väljakul. Objekt 2011. Aasta asi. Ma ei tea, mis teeneid mul kultuurielus on, aga külmal ajal soojast puhkusest ära ei ütle. Istusin ka oma aja ära ja nägin, et meie linnas on liiga palju külmetavaid inimesi. Muidugi mitte esimest korda, aga läbi klaasi, sündmusse asetatult, on see kõik hoopis teises võtmes. Võtmeid mul muidugi ei olnud, et külmetavaid kodanikke sisse lasta. Vist poleks tohtinudki. Üks mees koputas nõudlikult ja mina laiutasin käsi. Kuidas sa armastad ligimest läbi sooja klaasi?

Ma ei tea, kas see tabas mind tolles objektis istudes või juhtus juba varem, aga ma olen seda linna aina rohkem armastama hakanud. Linna, mida väiksena nii väga kartsin. Olen inimestega suheldes märganud, et Tallinna võetakse pigem külalistemajana. Ta ei ole kodu. Siia tullakse tööle ja väikeste tähtedega kirjutatult ka elama, kuid mitte kodu rajama. Kodu öeldakse ikka olevat mõni muu paik, olgu seal oldud kui tahes põgusalt. Aga mina… ma tulen kapa-kohilast ja armastan taanilinna.

Ja venelasi. Või peaks ütlema venekeelseid. Ma ei viitsi poliitilist keelekorrektuuri. Koos sõber Priit Kruusiga olime kirjanduslikul kohtingul vene noortega ja see oli üks ägedamaid, kus olen käinud. Ausõna, pisar tuli silma.

Siis lahkus vanaisa. Mees jalgrattaga, Kapa-Kohilast. Aga sellest olen ma juba kirjutanud.

Lapsed on ikka lapsed. Saara tuleb kööki ja paneb venna aluspüksid lauale: „Jeesus, õnnistus, aamen.“ Kas ma olen midagi valesti teinud? Või on nad pärinud minu parimad omadused? Kuidas võtta… Kevad on käes. Mis sellest, et on nii külm, nii külm…

ÜKSTEIST II

2011-12-21T21:53:00.002+02:00

Huvitav on lugeda küsimusi või järeldusi või hüüatusi, mille tausta võib vaid aimata. On vaid üksikud lahenduseta fraasid.

Mitme sammuga sünnib üks jutlus? Ma ei tea, kas olen püüdnud seda mõõta või millest selline küsimus? Mõtlen küll jalutades. Paar kilomeetrit raamatukogust koju, külmas veebruaris, jutlust vestes ja ihudes. Tuleb meelde küll, uues ja soojas detsembris. Kõndimine tähendab kevadet ja seda ma ootan.

Miks siduda igavese elu saladus nii hapra sidemega nagu on usk? Miks mitte siduda habras inimene Jumala külge nii tugeva sidemega nagu on usk? Jah, miks mitte.

Ei ole võimalik armastada Jumalat ja mitte armastada kogudust.

Mis on armastus, Hugo? „Armastus on üks hea tegu.“ Ega palju lähemale vist vastata ei oska. Ta oli kolme aastane. Nüüd on neli ja õpib aina rohkem rumalusi rääkima. Tean, kuidas see käib. Eile läksime koos õele lastehoidu järgi. See jooksis meile vastu, pani pea venna rinnale ja pusis: „Armastan.“ Poiss oli kohmetu. Hakkab meheks kasvama. Ma tean, mis tunne tal on. Võin olla väga emotsionaalne, teisi avameelselt kiita ja tunnustada ja armastust avaldada, kuid seda enda tingimustel. Kui mulle ootamatult midagi ilusat või head öeldakse, siis väga tihti ei oska kohe mitte midagi vastata. Võin täiesti ülbe paista. „Jaa, jaa, ma tean, et ma olen vägev vend.“ Armastatud olla tundub aeg ajalt kuidagi tobe. Mis meil viga on?

Talvel olime tütrega kahekesi kodus. Ta käis oma nukuga esikus. Tõstis vaatama ja lohutas: "Emme kohe tuleb." Nüüd ta kardab seda ust. Inimene on juba kord selline – saab suuremaks ja hakkab kartma. „Uks vaatab mind,“ ütleb ta. Istub selles nurgas, kust uks vaatama ei ulatu.

Keegi ütles, et kirjuta rohkem lastest. Teine küsis, kas lastest kirjutada ei ole hirmutav. Teha nad teiste ja eneste jaoks liiga jälgitavaks, loetavaks, kirjutada ise valmis nende võimalikud mälestused. Jõudsime muidugi järeldusele, et nii võib end hulluks mõelda ja tekib kangestus, milles enam üldse midagi ei kirjuta.

Ka jutlustades olen läinud (mõne jaoks) üle talutava siiruse piiri. Ühe sõbraga uussiirusest vesteldes tegime muidugi täiesti loogilise järelduse, et Jeesus oligi esimene uussiiras. Nii et ma olen heas seltskonnas. Ma ikka ei tea, misasi see uussiirus on, aga võtan sildi omaks. Täna lugesin Rõhust intervjuud Kaarel B. Väljamäega. Imelikult räägib, aga mulle täitsa meeldib.

Veebruar on igas mõttes külm kuu. Jalutades mõtlesin, mis on saanud vaikusest raamatukogus. Lapsed kolistavad ning ajavad valjusti juttu. Telefonid helisevad. Ma ei leidnud endale töökohta. See ning painav väsimus vihastasid ning jalutasin koju. Vantsisin võileiba nosides ja olin kurb. Kodus kurtsin natuke naisele ja jäin siis magama.

See on veebruar. Ärkan teiste koju jõudes. Lähen puid tooma, kükitan keldripõrandale maha ja töinan natuke. Nagu tõeline mees. Üksinda. Kesktalveks olen koguduses pool aastat tööl olnud ja esimese messia-kompleksi läbi põdenud. Tahan ära. See on normaalne. Vaatad peeglisse ja mõtled, et noor mees ei tohiks nii väsinud olla. Kuskile sa ei lähe.

See on ainult veebruar.

ÜKSTEIST I

2011-12-20T18:39:00.003+02:00

Kuidas haarata üks aasta tervenisti silme ette? Ilmselt on paljudel mingid aastalõpu rituaalid. Mina loen, mõtlen ja vaatan üle, mis on olnud. Millele on juba olnud aega põgusalt järele mõelda, mida olen kirjeldamisväärsena tajunud. Jube palju tühist, mõned kuud hiljem tahaks lähimast minevikust juba hoopis teisi asju teada ja mäletada. Aga leiab igasuguseid tsitaate, ka üllatavaid, naljakaid ja häid mõtteid, mis juba unustatud. Mõne sündmuse või olukorra tähendus tundub tagantjärgi suurem. Lood arenevad edasi, pinged lahenevad ja tulevad uued. Avastad ja kahtled ühtaegu: kas tehtul on mõte sees? Mine tea, ehk on see lihtsalt üks moodus talveks valmistuda. Selline pisut apokalüptilise ja tugevalt lootusrikka maiguga harjutus.

Aasta lõpus ja alguses on mul alati kõrgendatud huvi selle vastu, mis maailmas toimub. Jälgin sündmusi ja olen sellise näoga nagu saaks aru, mis on mis. Kahtlane. Egiptus keeb üle, kogu Põhja-Aafrika podiseb. Venemaal plahvatavad terroristide pommid, mis enam aastaid kedagi eriti ei huvita. Venemaa on hästi suurt kasvu ülesöönud laps, kes ei tule endaga toime, aga keda aidata ka ei saa. Äkki tuleb kallale. Nüüd paistab küll mõnele, et Venemaal on ka kevad. Igasugu asju kirjutatakse, kõiksugu asju loodetakse. Maailm on imelik ja imeline. Lugedes Claude Dunetoni "Punaste metsade taga" tundub, et midagi sarnast on 50ndate lääne lapse ja 80ndate ida lapse juures. Naiivsus teine teisel pool raudset eesriiet. Nemad arvasid, et siin teisel pool on paradiis ja meie, et see on kusagil seal. Mida tunneb inimene, kel pole haarata muud, kui kaduvat aega? Unistuste horisont on jälle paigast nihkunud. Hirmud pole aga muutunud. Nii külm, nii külm.

Mul on tunne, et kirjutasin tänavu ainult kaks luuletust. Ühe jaanuaris, teise novembris. Katkend jaanuarist:

…keegi keerab rahulikult lehte

paneb selga puhta särgi
toob linnast martsipani

kuu paistab niisama lihtsalt

ja lehmad annavad piima

kusagil otsib väike poiss läbi une isa sooja selga

ja leiab isa sooja näo

vaikust ei ole vaja karta

koputus ei tähenda kurjust
ja lootus on lukust lahti…

See peaks uuel aastal Loomingus ilmuma. Tervenisti. Vahel on täitsa tore luuletada, kui meelde tuleb. Täna hoidsin käes oma raamatu proovitrükki. Päris nunnu on. Võiks öelda, et mul käisid päkapikud, sest kirjastajal olid väikesed lapsed kaasas, ühel minu väike punane raamat käes.

RAAM JA RÕÕM

2011-11-24T12:48:00.004+02:00

Üks neid päevi, kui päris valgeks ei lähegi. Natuke õudne tunne, millega ennelõunaks ära harjub. Normaalne. November. See pole muidugi mingi haruldus, aga ma olen iseenese vihaseim vaenlane. Tahan end piirata ja tahan end vabastada. Kord ja kohustused. Minu töömeetodid vahelduvad kiiresti. Leian viisi, mis aitab ning teen sellest reegli, millest järgmisel päeval loobuda. Kooliajal vangutas õpetaja pead, et ma ei mahu mingitesse raamidesse. Nüüd ei tea öelda, kas tema jutus oli pigem lootus või meeleheide, et ma hoolimata sellest (või tänu sellele?) siiski kuhugi jõuan, kellekski saan … Ei, ma püüdsin küll, aeg ajalt. Aga puurilindu minust ei tulnud. Tuleb üldse kellestki, tegelikult? Kuigi ma püüan tänaseni. Planeerin aega ja puha. Aga olen endiselt kaitsetu inspiratsiooni ees, mis tuleb nagu tahab. Tuleb nagu tuul. Ma ei saa õppida kreeka keelt, kui mõte jutluseks tuleb peale nagu uni. Ei, vastupidi. Uni ei tule. Uni tuleb siis, kui range raam on ümber. Kui oled sisse mässitud nagu beebi. Turvaline ja soe, aga muud targemat ei teegi, ainult magad. Mõte tuleb nagu unetus, ajab teki pealt ära. Mõte selleks tulebki, et sa temast kinni haaraksid, kaasa läheksid … Mõned asjad võivad vahel pooleli jääda. Me peame sellega harjuma. Mõtle inimestele, kes on läinud … Kõigil jäi midagi pooleli. Ja nüüd mõtle pigem sellele, mis kaasa tuleb.Väga sageli on meil valida, kas oleme õnnelikud või mitte. Meil on valida, kas oleme kohal. Mitmed elud jäävad elamata, kuna ei võeta hetke omaks. Vahel on inimese suurim soov, et olevik otsa saaks. Täiesti absurdne, meile ei anta ju aega muul kujul. (Kui, siis ainult kreeklastele. Tee ekskurss kreeka keele aegadesse – mõni ime, et me nendega ühte raharuumi ega –raami ei mahu.) Mõned asjad peavad tehtud saama. Ära tehtud. Aga elada ei tohi äraelades.

SURM EES JUBA *

2011-11-09T23:28:00.002+02:00

Kui sa öösel soojast voodist välja tuled, et luuletus kirja panna, siis oled luuletaja. Umbes nii vist rääkis Juhan Viiding. Ma mõtlen, et kes on see, kes juba kujundatud ja praktiliselt trükivalmis käsikirja lahti rebib ja ümber teeb? On see kutsehaigus või tavaline neuroos? See vastus ei huvita mind eriti. Kõige piinlikumad asjad kustutasin ära. Mõned ebamugavused jätsin alles, et oleks aus ja mahuliselt tasakaalus.

Kas blogi toetab või takistab minu luule vastuvõttu, küsis (esimene) intervjueerija? Mina ei tea. Ütle sina. Oota elevant ära.

* Kogu tonaalsust ning protsessi lõpuosa mõningast dramaatilisust arvestades mõtlesin, et pealkiri võiks olla just selline. Aga las jääb mõneks järgmiseks korraks.

Oota elevant ära.

PALVE

2011-11-08T10:59:00.001+02:00

Kaks ja pool kuud vaikust. Või kolm juba? Kas seda on palju? „Mulle ei meeldi blogid, mis ei uuene. See ajab närvi.“ Keegi ütles, umbes nii, oli vilistlaste pidu. „Kui mul tuleb isu midagi lugeda, siis ma ei võta raamatut kätte. Ma lähen ja vaatan, kas sa oled midagi kirjutanud.“ Ütles keegi, nii umbes, vilistlaste peol. Mulle ka ei meeldi, kui ei uuene. Mind ajab närvi, kui inspiratsiooni on hirmsasti, aga aega nii hirmsasti ei ole. Tööd on palju. See pole vabandus. Aega tuleb võtta. Pean aega võtma kirjutamiseks ja (ilukirjanduse) lugemiseks. Nendeta muutub keel kohmakaks ja ma ei tea, kuidas öelda. Kaks ja pool kuud vaikust ühes suhteliselt suvalises blogis. Mis siis sellest? Mis tunne on siis, kui Jumal jääb vait? Kui sa juhtud Piiblit lugema ja keerad lehe vanast testamendist uude, siis möödub su sõrmede all nelisada aastat. Niisama lihtsalt.

Uus rutiin. Viin tütre lastehoidu ja tulen ise koju, kus pean harjuma vaikusega. Päris oma tuba, see ei olegi niisama lihtne. Keegi ei joonista, keegi ei pane puslet kokku, keegi ei taha sülle … See ei ole niisama lihtne. Täna ta lehvitas ja keeras kohe selja. Tee peal väitis küll, et tal on igatsus, aga see oli vist lihtsalt minu lohutamiseks. Kasutan võimalust, et jalutada. Värske õhk ajab hommikul küll pea ringi käima, aga tuleb ära kannatada. Huvitav, kas kõik need inimesed palvetavad, kelle suu käies liigub? Vaevalt küll. Mina käin ja ei räägi iseendaga. Käin kõige loomulikumas veendumuses, et mind kuuldakse. Aga kui teen sammu enese kõrvale ning kujutlen end sealt, siis tundub see hetkeks veider. Näen, kuidas see võib tunduda. Usk ja palve tunduvad erakordselt haprad, kui puudub isiklik seos. Palve on alati saladuslik. Palve on ühtaegu Jumala reaalsuse toomine maa peale ning enese siin külaliseks tunnistamine. Mis palve minuga teeb? Rohkem tarkust, rohkem armastust, rohkem rahu. Ma ei mattu millegi ega kellegi alla, sest ma tean, mida pean tegema.

Kui ma olen lapse kombel Jumalale igasugu tobedusi jutustanud ja vaikselt edasi lähen, siis üsna pea hämmastab mind jälle seesama – kuidas kõige oleva ja elava looja, keda ei saa tegelikult inimkeeles kirjeldada, tahab minusse ära mahtuda?! Kuidas see võimalik on? Selles on ühtlasi minu jaoks üks vastus mõistatusele, mida vanasti küsiti – kas Jumal saab teha nii raske kivi, mida ta ise tõsta ei jaksa? See vastus on: inimene. Jumal ei jaksa, kui inimene ei taha. Jumal ei tõsta kedagi vägisi üles. Seegi on palve saladus. Milline kivi? Kolmas kivi päikesest.

Palve on teadmine, et Tema on autor ja sellega kaasnevad ka autoriõigused … Palve on teadmine, et Ta on Isa. Tal on kohustused lapsevanemana. Ma keeran ka selja ja lehvitan, aga mitte paha pärast. Mul on lihtsalt tegemist ja mängimist ja. Pealegi ma tean, et ta tuleb mulle pärast jälle järgi. Ta ju lubas …

FRAGMENDID II

2011-08-15T01:39:00.002+03:00

Seda juhtub väga sageli, et surrakse meeleheitesse. Esmaspäeviti, teisipäeviti. Pühapäeviti. Kaitstakse hapraid ebajumalaid. Avatud mis hirmus ning sügavalt kaitsesse surutud oma valmistõdede pärast. Inimesed on ikka armsad. Igal pool.

Mida rohkem ma jutlustan, seda vähem see mulle meeldib. Võib olla sellepärast nad jäävadki magama. Või on see ikka vanadus? Muidugi saan ka aru, et jutlustamine ei meeldi mulle, sest ma ei oska seda. Ma ei tee seda halvasti, aga ma ei tee seda nii, et endale meeldiks. nii nagu arvan ja tean, et võiksin. Seda vilumuse murdehetke pole veel toimunud, mille järel kõik on loomulik ja elus.

Perega Soomes. Kuidas ometi kõlad muutuvad, tähendused vähenevad, madalduvad! 20 või rohkem aastat tagasi oleks see olnud elusuurune muinasjutt, perega Soomes. Olen küünilisem ja vaesem kui 20 aastat tagasi. Olen 30 aastane mees näo kaotanud Euroopa serval. Vaat kus ütles, nagu teaks ta sellest kõigest... Aga ma hindan seda elu kui ainsat võimalikku, õieti parimat võimalust. Tunnistada ja omaks võtta see neurootiline rahu, mida need linnad siin ja seal pakuvad. Tajuda muutust provintsipraamides, mis sõidavad üle sogase vee, mis ei mäleta midagi. Ja tont teab, mis on seal merepõhjas. Ma ei vabane sellest mõrust viisist öelda, mida näen – usust hoolimata. Usust, mis on järeleandmatu. Veendumus ei ole stiili muutnud. Ja miks peakski. Mu Jumal ei ilusta, mu Jumal tunneb kurbust, mu Jumal on perega Soomes.

Ei ole midagi parata, et vahel on tunne nagu kõik laguneks koost. Ei, minuga pole midagi lahti, meiega pole midagi juhtunud. Aga kõigest immitseb läbi üks nukrus, nagu tuhm kollane valgus lastetoas. Olen kõige suhtes irooniline, huumorimeel on nagu külm nuga, ilmselt tunnen vajadust end kaitsta. Kusagil lärmavad noored, kes ei väärtusta ega vastuta. Ja kellest keegi eriti ei hooli. Kui minu sõbra sõber endale kuuli pähe kihutab, siis olen see peaaegu mina, kes endale otsa leiab. Ütleb mu kappav kujutlusvõime.

Vahel on pessimism ainus mõeldav pooltoon, et toimuvat arusaadavalt ja ausalt edasi anda. Mul on hirm ja ma julgen seda tunnistada. Vahel ei ole lootust ja tulevikku. On ainult kõle sügisõhtu keset suve, vastik üksindus, sõber haiglas. Minevik on mind oma pihku haaranud, see pole möödas. Tobe äng, iseloomuviga. Elu mõte on minust irdu. Milleks see kõik? Jumal, milleks? Miks sa meid tegid, milleks sa tulid, tuled sa veel?

Hirmutab ja lohutab üheaegselt, et ma umbes tean, mis toimub inimesega, kes endale otsa peale teeb. Seisund, taju. “Reis öö lõppu”. Ja kõigel sellel on veel üks kummaline nimi. Inspiratsioon. See mõjub umbes samamoodi.

Minusse hakkab imbuma suurlinnade kõikjalkehtivat õelust. Või mis suurlinn ta on? Ikka on. Keegi jääb metroole kiirustades teele ette ja mina pomisen tuimalt: Unistaja! Võõramaalased teevad meile süüa, oleme teine teisel pool letti, teineteise suhtes umbusklikud. Aga kes ütleb, et neil pole õigus siin olla. Me peame end paremaks. Harjumused ja olud ja tõed (?) on muutunud, aga me kõik kiidaks orjade piitsutamise heaks, kui tingimused oleks sobivad. Ma ei ole halvas tujus, aga ma kirjutan harva heas tujus. Kas see selgitab midagi?

Liikumine ruumis toob aja kaduvuse esile. Silitasin sõrmega Hugot silmade vahelt, nii talle titena meeldis, ja tundsin muidugi kurbust, kuidas muidu? Ei ole enam seda titat, ammu juba. Ei pane imeks, kuidas räägib, kõnnib, mõtleb välja omi mänge. Unistab. Kõik on nii tavaline nagu puud tee ääres. Jah, vist lähevad kõrgemaks me tulles ja minnes, aga kes seda ikka nii väga näeb. Ja kui palju ma oma lapsi ikka vaadata jaksan, endaga juba piisavalt tegemist. Et ära ei kaoks. Mis sulle täna kõige rohkem meeldis? Lapsevanema murelik küsimus, kas lapse meel sai ikka lahutatud. Tihti ootame, et nad kuulaks sõna, et läheks magama või midagi. Mängi natuke veel. Natuke veel. Hästi, natuke veel. Tema ootab, et sina ka natuke mängiksid. Kõik see aeg ootab. Siis vaatad temaga kaks minutit raamatut ja ta läheb sõna lausumata hambaid pesema. Aga meie, lapsevanematena, kogume kramplikult neid karussellinaeratusi. Nemad lihtsalt lehvitavad, meie kogume mälestusi. Mis sulle täna meeldis?

On päevi, mil oleks küüniline mitte olla kurb.

Reisile pannakse punkt kodus, kus kõik olnu tundub ülepaisutatuna. Tule kasvõi Helsingist või Kohilast, ikka oled ära olnud ja kodus on lõhn, mis esimesena vastu võtab ja sina mõtled kas meil nii lõhnabki, imelik, aga oma. Oma kohvikann, laud ja väsimus. See uinutab ja võibolla me ei saa tegelikult aru, kus oleme...

Minu käest või minu kohta, täpselt ei mäleta, küsiti kord: millal ta hakkab kirjutama vaimulikult ülesehitavat teksti? Ootuseid ja arusaamu, mida see tähendab on erinevaid, aga ma tean, et ei hakka kunagi kirjutama pseudospirituaalset tilulilu, mida ka selle all silmas peetakse. Kirjutan nii nagu minus on. Ja ometi usun, loodan ja armastan. Peale kõike seda. Ja võib olla jälle natuke rohkem, kui varem.

Kui see ei ole ülesehitav, siis mis on?

FRAGMENDID I

2011-08-03T00:06:00.004+03:00

Kui palju annaks ühest päevast mäletada. Herilane hammustas, muskel hakkas kasvama, mina läksin üle tee. Hoidsin kätt üleval, see surises. Miks ta mind hammustas? Lihtsalt tobe kokkupõrge. Tuul rikkus tema lennutrajektoori ja nii see läks. Erakordne. Herilased nõelavad mind harva. Ja luid pole ma kunagi murdnud. Väiksena tegi see kadedaks. Olin kümneaastane, kui oma esimese herilasehammustuse sain. Käsi kipitas ja mina olin õnnelik. Hoidsin vatitupsu piiritusega käe peal ja ootasin, et keegi küsiks. Aga keegi ei küsinud. Kõik vaatasid telekat. Samal õhtul sai Eesti vabaks. Luid pole siiani murdnud. Enam ei tahagi.

Laps on palavaga harjunud, magab paljalt. Juba viie ajal läheb uni ära, muidugi läheb, külm on. Pissile on vaja minna. Süüa. Ega laps kellast ei tea, istub voodi peal ja sööb saia. Räägib juttu, aga mina magan. Täiesti jõust magan, aga tema räägib ikka juttu. Võta mind kaissu. Jään tukkuma, aga tema hakkab jalutama. Jalutab peast jalatallani ja kukutab end mulle otsa. Tahan sinu tekki... Magame kümneni.

Sa kirjutad ökonoomselt, öeldakse mulle. Ja teisi asju. Olekski veider, kui kirjastajale luuletused ei meeldiks. Mul on armas kirjastaja. Jään tema juttu uskuma. Kõike seda, mis ta mu tekstidest räägib. Raamatu väljaandmine ei tundu enam ebameeldiv ja tüütu. Näen kõrvalt. Sealt on kenam. Vahel põlgan oma vanu asju neile uut võimalust andmata lihtsalt sellepärast, et ei taha mingil juhul iseendast sisse võetud olla. Selline seisund ei meeldi mulle, nii ei kuule teisi.

Teised räägivad nagu raamatud. Kusagil on sügavusi, millesse on õudne vaadata. Linnas on üks kohvik, uksel silt. Ühel pool seisab: Avatud. Keerad sildi teistpidi: Neetud. Päriselt? Ei, tegelikult mitte. Aga võiks olla, päris mitu kohvikut võiks. Sest linnas variseb inimesi sillutisele. Iga päev.

Mis ma peaks tegema? Mul on tegelikult vastus olemas, aga ma ei oska seda arusaadavalt vormistada. See ängistab. Lastega on lihtne. Nad teevad lollusi ja siis on tarvis käed puhtaks pesta. Lihtsalt. Seebiga. Igaks juhuks kaks korda.

Ma võiks jälle mõne luuletuse kirjutada, mõtlen linnas. Jah, selles vankumatult neurootilises linnas. Pea valutab. Tundra tõuseb.

TUNDRA TÕUSEB

2011-07-08T16:20:00.000+03:00

Ma ei ole kindel, kes on selle pealkirja välja mõelnud inimene, aga tegu on suurepärase leiuga. Kasutusala on ääretu. Kõlab mänguliselt, tõsiselt, lüüriliselt ja pädevalt. Oletame, et sa teed midagi, mis paistab harjumatu ning keegi astub tuppa. Mida see peaks tähendama? küsib ta üllatunult. Tundra tõuseb, vastad sina. Sellega võib mõndagi seletada. Meeleheidet, linnulendu ja mälestusi. Olime Norras ja jäime rünnaku alla. Põhjapõtradest tüdinud sääsed olid meid avastanud ning imesid ahnelt verd, milles tuksus ahastus ja uudishimu. Mis sa ütled, kui kurgus on nutt ja putukad? Tundra tõuseb. On see naise või mehe nimi? On see mõnest raamatust? Igatahes kummitab kenasti. Ma arvan, et võtan ta endale. Ei olegi vahet, millest raamat räägib. Sellise pealkirjaga raamatu annaks välja hea meelega.

Ma võiksin kirjutada armastusest, öeldi mulle. Meestest ja naistest. Suhetest. Ma ei oska selle kohta rohkem öelda, kui et... tundra tõuseb. Kaks sääske ühe hoobiga. Kas sulle ei tundu?

MILLEST KIRJUTADA?

2011-06-29T15:44:00.001+03:00

Imelik küsimus, eksole. Tegelikult on mul mõndagi, millest kirjutada. Kirjutan kirju, märkmeid jutlusteks, tähelepanekuid päevaraamatusse. Jälgin elu, nuusutan tuult. Tihtilugu tunneb lõhnu. Mingi hais on kogu aeg ninas. Kirjutaks. Aga ei jõua. Mitte siia, mitte veergu. Kahju. Olen mõelnud, et jube vahva oleks kirjutada mõnele väljaandele kolumni. Iganädalane veerg on kirjutajale suisa ideaalne töö. Kui keegi telliks, küll oleks vahva. See tore mõte on jupiti rumal. See väljaanne on ju olemas. Lugejad on olemas. Millegipärast sa siia ju vaatad... Miks ma siis ei kirjuta? Sest et raha ei maksta? Ei. Raha pärast niikuinii ei kirjuta. Enda pärast samuti mitte. Enam mitte. Sinu pärast kirjutan. Tegelikult. Jah, see on mingis mõttes suurelise kõlaga. Samas heas mõttes vanamoodsa kõlaga ka. Sest mina ei ole minu elu peategelane. Ma ei ela enese pärast. Kuigi ma kirjutan üsna palju endast, ei ole mul seda endal eriti vaja. Millest siis kirjutada?
Anna mulle teema. Anna mulle tähtaeg. See ei maksa meile mitte midagi.

MINU KUU. MINU TÜDRUK

2011-06-01T14:50:00.001+03:00

Veider, kuidas lapsena tajusid kalendrisse pilku heitmata, et juuni on käes. See oli nagu südame murdumine kõige paremas mõttes. Aga nüüd... Kevad oli nii külm, et juuni lausa ehmatab. Suvi on käes, lapsed toas. Liiga palav. Imelik. Leitsak on nende jaoks nagu kuri loom. Mulle täitsa meeldib.

Meeldib olla peast soe. Mõte sulab, aga see ei häiri. Kuidagi imelik on ikka. Käid rahutult ringi, nagu oleks midagi unustanud. Muidugi, palju ideid on peas, palju plaane. Aga see pole see. Lõpuks taipad. Saad aru, mis sul viga on. Sa oled armunud. Ja kirjutad kirja. Sest vanasti tehti sel puhul nõnda. Raputad pead ja kirjutad kirja ja naerad enda üle. Mitte kurjasti, isegi irooniaga mitte. Niisama heast peast. Või seepärast, et tundub uskumatu. Ta on siinsamas, magab üleval toas. Tunned teda nii ammu. See ei lähe selle maailma loogikaga kokku, aga sa ei hooli sellest mitte üks põrm. See on palju parem, kui kirg, mis nooruses võib lausa kuri olla. See on midagi heas mõttes sentimentaalset. Ja see on midagi uut. Ja see on parimate võimalike klišeede lõputu kehtivusaeg. See ei ole kirjeldamatu tunne. Vastupidi, see on tunne – ja mitte ainult tunne – mida võib väga täpselt kirjeldada, mida peab kirjeldama, millest lausa peab rääkima. Sa oled kohe kolmkümmend ja sa oled armunud nagu väike poiss, nagu vana mees, nagu tahumatu tegelane heast aguliromaanist. Sa mõtled nagu kõige toredam armunud tola. Tunned, et sa lihtsalt pead kirjutama. Ei saa und, ei saa teda oma peast ja seepärast pead kirjutama. Pead kirjutama, sest sama hästi võid homme juba surnud olla. Ilmtingimata peab armunud inimene surmast mõtlema, lihtsalt peab! Ja kui juba surm, siis tuleb öelda. Tuleb kõik ära öelda. Vähemalt nii palju, kui võimalik. Kui pead kohe-kohe surema, siis tuleb jätta oma parim sellele, kes on kõige olulisem. Ja üleüldse – kas on vaja tõesti põhjust, kui armastad? Kui sinu tüdruk on luu sinu luust...

MEES, KELLE NIMI MUUTUS

2011-04-11T17:36:00.003+03:00

Vanaisa suri ära. Nädal aega tagasi, kell oli kuus hommikul. Samal ajal mina ärkasin. Ma ei ärka peaaegu kunagi nii vara. Ega ma ei mäleta, kas mõtlesin üldse vanaisa peale. Tema kannatus oli juba mõnda aega kõiki mõtteid saatnud. Igatahes ärkasin.

Neid sõnu on mitmeid, kuidas öelda. Mina kuulsin, et uut retsepti pole enam tarvis. Ahah. Said sa ikka aru, mida see tähendab? Jah, sain küll. Ma ei osanud muud kosta, kui ahah, sest olin juba vanaisaga hüvasti jätnud ja puha. Ma ei olnudki varem niimoodi hüvasti jätnud. Imelik ja hea asi see hüvastijätt.

Läheme vanaisa tuppa. Õde kukub kohe vesistama, mina vaatan riiuleid. Ma vaatan alati riiuleid. Mida ma vahin aina neidsamu pealkirju? Alati seesama. Ja ikka vahin. Ema jätab mind vanaisa juurde istuma. Tal pole kuidagi mugav. Tukastab. Siis lähevad silmad lahti. Tahab istuli tõusta, aitan teda. Paneb jalad põrandale, küünarnukid võpatades põlvede peale. Istume vastamisi, käed koos, vaikides. Mis sa ikka ütled. Sa ei küsi surevalt mehelt, kuidas ta elab. Püüan vestelda. Annan tervitused üle, aga ta vist ei tea ega mäleta sel hetkel, kes mu naine on. Ei võta vastu. Valu ei lase. Vaev nõuab kogu tähelepanu. Räägin Hiiumaa sugulastest-sõpradest. Kuulab, mõtleb, jääb tukkuma. Siis ärkab ja räägib vaevaliselt, kuidas nad ehitasid Palade palvemaja. "Olime Viljoga kahekesi..." Rääkida on raske, see kurnab. Jutustan talle, kuidas ta Tiinale ristimispäeval pisikese vaasi kinkis. "Sa ütlesid Tiinale, et ta on ainult savikruus... Kas sa mäletad?" Vaatab mulle otsa nagu mõistaks midagi, nagu oleks hea meel. "Ma ei mäletagi seda..."

"Oo!" ütleb vanaisa veel ühest haprast unest ärgates. Veel üks lapselaps tuleb tuppa. Jah, see hüüumärk on ilmne liialdus, kui inimesel enam häält ei ole, aga las olla. Küllap vanaisa oleks veel tahtnud valjemalt hüüda. Jumal lubas veel heameelt tunda küll. Oleme kordamööda voodi ees, hoiame vanaisa kätt. Mitu korda hakkame minema. Vanaisa muudkui õnnistab. "Hoidku ja varjaku... oma rahu... Jeesus... Kallid... Kallid... Tema teid..."

Õigupoolest palvetas ta palju selgemini, aga ma ei oska neid lauseid kirja panna. Vennapoeg pandi veel vanaisa rinnale. "Põnna, põnna," ütles vanaisa. "Põnna, põnna..." Ja õnnistas. Kõik, mis tal alles. Meil kellelgi ei ole rohkem. Me keegi ei ole rikkamad. Õieti oli vanaisa see kõige rikkam... Rahulik oli seal toas. Ei mingeid kahtlusi, ainult kannatuse kirkus.

Vanad inimesed räägivad alati samu lugusid. See, mida vanaisa kõige rohkem rääkis, oli tema nime panemise lugu. Ta oli oma isa kolmeteistkümnes laps. See andis teada, et tal sündis veel üks poiss. Ja pandigi kirikukirja Veeliks. Oma õige nimekuju sain kätte alles siis, kui läksin vene kroonusse. Dokumendid olid mul siis kõik ära võetud ja väeosa kirjutaja tuli eluloolisi andmeid kirja panama. Huumori mõttes ütlesin eesnimeks Feliks, kirjutaja küsis, et kuidas ma kirjutan, kas x-ga või ilma, ütlesin, et ks-ga. Nii sai siis veel ühest poisist õnnelik poiss. Vanaisa pani loo kirja, aga jutustas veel mitmeid kordi üle...

Meie Hugo, liignimega Feliks, muutus korraks kurvaks, kui talle vana-vana surmast teatasime. Kuni hõiskas: "Siis ta sai ju taevakoju!" Natukese aja pärast muutus uuesti nukraks: "Ma tahan ka taevakoju..." Poiss palvetas ühel õhtul: "Jumal, tee nii, et vana-vana oma uues kodus enam haigeks ei jääks." Mul on tunne, et see on juba vastuse saanud. Vanaisal on nüüd uus nimi.

KAKA JA KOGUDUS*

2011-04-09T14:41:00.001+03:00

Huvitav lugu. Looma meil ei ole, aga aed on külluslikult junnidega kaetud. Nad lebavad lehekõdus nagu luurajad. Ma ei ole küll ühtki luurajat oma ihusilmaga näinud, aga mõtlen, et nii võiks nendega olla. Lapsed mängivad ja mina pean labidaga vahti. Oota, ära sinna astu. Liivakasti kaanel on tore portsjon. Loom on olnud tagasihoidlik, oma panuse nurga peale jätnud. Lapsed, ärge sinna minge, las ma vaatan. Käbi, käbi, käbi, ei, ei ole käbi. Tuleb meelde, kui meil oli ka koer. Väike, aga jõudis palju. Käisin ka labidaga. Harva hea meelega. Kui ta peale pikka vindumist mulla alla läks (Hugo küsis eile, kas ta vaatab meid mutiaugust:), siis tundsin erilist rõõmu sellest, et enam ei pea junne korjama. Või et ei pea?! Heh. Võiks vihastada ja puha. Aga miski ei luba. Teadmine, et on keegi, kes pidevalt meie järelt peab koristama. Keegi, kes kogu meie kräpi enda peale võttis. See lubab isegi hea meelega hulkuvate koerte ja kasside junne korjata. Ärgu neid lihtsalt liiga palju olgu.
* Mõtlesin, et võiks pealkirjaks panna "... ja Kristus", kuid ehk oleks liiga radikaalne olnud. Ups, ikka panin kirja. Andke andeks.

PEALE HINGAMISPÄEVA

2011-01-31T13:30:00.002+02:00

Pühapäeva hommikul on toas kevad. Nagu neid ikka talvel juhtub. Valgus paistab läbi kardina, Hugo istub unise näoga ja vaatab: “Päike teeb seda.” Ma ei küsi, mida päike teeb. Kõik on niigi selge.

Ainult pühapäeval võib hingata nii, et terve nädala jagu mahub sisse ja välja tagasi. Kõik see aeg.

Jalutame poisiga Kadriorus. Jääb Kreutzwaldi kuju vaatama ja pärib, mis mees see on? Vastan, et kirjanik. “Kirjanik...Aga võib olla on ta hoopis kuningas või postiljon,” arvab tema. Jah, postiljoni võiks ju postamendile panna küll...

Ei ole vaja kujutlusvõimet, kui sul on kolmeaastane poeg. Ta küsib, kas ma tahaksin saiaks saada, et keegi mind sööks? “Võiks ju proovida. Aga siis saan otsa.”

“Aga siis Jeesus teeb ju uue issi. Võtab nööri ja. Kruvikeeraja.”

Mees mullast, naine küljeluust, uus issi nöörist ja kruvikeerajast. Vahel on vaja, et kolmeaastane õpetaks teoloogiat. Me sõidame bussis ja ta räägib, kuidas Jeesus elab tema kõhu sees. Sellepärast ta ei suregi ära. Tal on mure, kas teistel bussi peal on ikka kõigil Jeesus kõhus. Teen ettepaneku küsida. Mõtlen ise, et nüüd olen konkreetselt usuhull, aga mis sellest. Hugo ei küsi. On tagasihoidlik nagu minagi. Saara küsiks kindlasti. Ma ei tea, kellesse ta läinud on, aga hirmutavalt sotsiaalne on küll. Pole võimatu, et ühel päeval pean bussis selgitama, mida Jeesus mu tütre kõhus teeb ja et see pole pahaloomuline kasvaja. Et ta on üks kirjanik, kuningas ja postiljon ja ma kasvatan temast väikeseid kujusid.

Lähme sõidame.

2010: LUULETAMISI

2010-12-29T00:11:00.004+02:00

Luuletuste lugemine (nende esitamine) on emotsionaalselt kurnav. Nii olen selle kohta kirjutanud päevikusse. Seegi on ainult emotsioon. Ega ma nii tõsiselt seda asja võta. Ilmselt saab lihtsalt mõõt täis. On tekste, mis pea igas olukorras töötavad ja neid ma siis loen vapralt ja kindla peale. Ja ega neid lugemisi ju ülearu palju pole. Kuigi minu jaoks tõesti piisavalt, olen väikest kasvu. Pealegi ei saa ma luuletuste lugemisest eriti aru. Ma ei loe üldse luulet. Küllap ongi see üks eripärane elusfäär, milles liiga tihti hingata ei tasu. Olen normaalne mees, vaatan meelsasti jalgpalli ja nii. Kui keegi teine luuletust ette loeb, tunnen kohmetust. Selline lapsik valehäbi, teate küll. Ei salga.

Minu käest küsitakse aeg-ajalt televisiooni luuleminuti kohta. Et miks nad aru ei saa. Seejärel selgitatakse, et minust saadakse küll aru. Mul on mõte sees. Minu arvates on see väga huvitav mõte, et mul mõte sees on. Huvitav, kas mind mõistvad tuttavad näeksid mõtet ka siis, kui nad mind ei tunneks, tuleb kiuslik mõte. Igatahes olen püüdnud neid vestlustes luuletajaid kaitsta. Kohuse- ja kokkukuuluvustundest, mida tegelikult eriti ei tunne. Ise ju ka ei saa aru. Kõik ei peagi saama. Pealegi ei kirjuta ma tegelikult luuletusi. See on liigendatud proosa, kergelt luule lõhnaga. Säärastest on muuseas käsikiri täiesti valmis. Ikka küsitakse, kas midagi juba ei tule. Küllap ta tuleb ka. Ise olen laisk ja mõned teed on mõneks ajaks kinni tuisanud, muud midagi. Tollest luulelugemise tüdimusest tulenevalt võib Hunditunniga minna nagu läks Sendiga, millest ma peale ilumist ühtki teksti esitanud ei ole. Loen ainult “poolikuid”. Jah, tegelikult on ju täitsa tore. Saab proovida, kuidas kõlab. Testin tekste publiku peal. Ega ma ei pirtsuta. Natuke turtsun ja lähen lugema ikka, kui kutsutakse. Talent on antud. Ei sobi maha matta.

LAPS-SELTSIMEES

2010-12-22T16:02:00.006+02:00

Tähendab... selline lugu, et. Laimasin just luuletuste lugemist. Kuidas see on hirmus pentsik kommunikatsiooni vorm. Seejärel märkasin, et toanurgas istub Leelo Tungal. Mul ei tekkinud võimalust selgitada selle lugemistüdimuse tagamaid, sogasin lihtsalt midagi ukse peal. Kusjuures olin temaga äsja ühes kohvilauas istunud. Ainult korraks, aga oleks võinud ju märgata, et Leelo Tungal ka kohvi joob. Täielik turakas. Tere ei ütle ja üldse kipub laamendama. Sellised need noorkirjanikud on. Kui oleksin Leelo Tungal, siis just nõnda mõtleksin. Kole lugu. Sest kui on mõni noorkirjanik, kes Leelole tõesti meeldida võiks, siis olen see mina. Muidu läks koolis hästi. Koolides on nii, et võiks olla naljakas. Naljakas oli täna küll. Kuulge, jube pikk jutt fb jaoks. Peaks üle pika aja jälle blogistama...
Kirjutasin, vajutasin 'share'. Sain targemaks:
Your status update is too long. The maximum status length is 420 characters, but it is 803 characters long.
to be continued...

2010: ESIMENE TEATRIJUTT. VISAND.

2010-11-26T23:17:00.004+02:00

See mõnus ja kõhe tunne, mis aasta esimestel päevadel esimesi ridu kirjutades valitseb, on veel novembriski alles. Õieti on see tunne, et alles ju oli jaanuar ja hanged. Mingi osa sellest värskusest on alles. Oled justkui ikka veel sealsamas. Seal, kus on tunne, et jõuad rohkem. Oled just ärganud. Unistad, töötad ka. Novembris unistad juba kevadest. Tehtud on ka mõndagi, kuid väsimus võtab rahulduselt piraka maatüki ega taha sealt enam lahkuda. Vahel ongi rahuldus selline hea, raske asi. Eesti mehe suusailm. Vastutuulerahu. Sellise ilmaga on hea selja taha vaadata.

Käisin ühel sügishommikul võõra inimesega kohvi joomas. Mina käisin kohvi joomas. Võõras võttis teed, rääkis oma lugu, hääl nagu hõõgvein. Peab ikka õrn inimene olema, mõtlesin. Igale ühele sellist instrumenti ei usaldata. "Miks sind vastu võeti, mis sa arvad? "
"Hääle pärast äkki."
"Jah, nii ma kohe arvasin." Oi, küll ma olen tark. Ekstaole. Mõned asjad on läbikuuldavad. Loodan, et sa koolis ära ei kulu, mõtlesin. Madalaks või valepidivaikseks. Minuga oleks kindlasti nii läinud. Kui ma veel koolis käisin, kus mul halvasti läks, siis mõtlesin küll teatrikooli peale. Maailma kõige lahkem füüsikaõpetaja küsis tulevikuplaanide kohta. Kaht soovi mainisin. Esimest ei mäleta, teine oli teater. "No siis paneme nelja," muheles maailma kõige lahkem füüsikaõpetaja. Aga mina ei läinud isegi proovima mitte. Kui ma ülikoolis käisin, kus käsi käis veel halvemini, siis mõtlesin jälle teatrikooli peale. Peaaegu proovisin. Dramaturgiks. Ei saanud omi asju valmis, kuigi aega oli küll. Teistele rääkisin, et ei pääsenud esimesest voorust edasi. Tunnistada, et ei teinud katsetki, oli liiga piinlik. Ja veel palju hiljem, olin suur mees juba, kiusas see kutse mind veel korra. Aga mul oli siis laps süles, kes valiku väga lihtsaks tegi. Mnjah, kui olin väike poiss veel, siis vanaema ütles ikka minu vigureid vaadates, et "küll see poiss lõpuks ikka Panso kooli läheb". Ja lõpuks on ju vanaemal õigus. Mu tekste on seal loetud ja lavastatud. Ja oleks väga loll kõiki tegemata katseid kahetseda, kui üks tükk lõpuks päristeatri lavale on jõudnud. Ja see kõik on nii meeldivalt tavaline, mõtlesin peale üht proovi Linnateatri väikeses saalis istudes. Asjade loomulik käik.
See kõik on nii ebameeldivalt eriline, mõtlesin esietenduse ajal. Oma teksti kuulata, oodata reageeringuid ning kohata siis neid, mis ootustele ei vasta... vähemasti minu kujutluses. Tõeline piin. See on ju täielik läbikukkumine, mõtlesin. "Tahan kohe ära minna, tahan koju," sosistasin naisele. Muidugimõista ei julgenud ma jalga lasta. Polnud aegagi, sest tükk on põgus ja konkreetne nagu maksahaak. Läksin surmamõistetu vastumeelsusega lavale kummardama. Haarasin tusaselt teatri kohustuslikud astrid ja tegin nii kohmaka ja põgusa noogutuse kui võimalik. Ilma igasuguse ülbuse taotluseta. Lihtsalt ei osanud. Täielik absurd. Mida ma teen siin laval?! See ongi see hetk, millest olen kunagi unistanud?! Ei ole võimalik. Läksime lava taha. Näitleja oli väga rahul, lavastaja lausa vaimustuses. Mina olin kõigest valesti aru saanud. Meil läks hiilgavalt. Naerdi õigel ajal, intelligentsete naljade peale. Mul oli selliseid nalju ka? Ei tea. Jälgiti andunult lugu. Võib olla tõesti. Seisin seal pimedas nagu ohmu. Nagu oleks pere maha jätnud. Naine jäi ju saali. Kus mu naine on? Pole ammu nii üksildane olnud... Üks umbes minu kasvu muhedik näitleja haaras meid kaadrisse. Tulin tasapisi kehasse tagasi. Legend surus südamlikult kätt. Näitlejanna kallistas. Kas ma räägin talle, et olin temast poisikena sisse võetud? Vist mitte. Veel üks legend patsutas ja kadus kuhugi ära. Hiljem tuli tagasi, kükitas mu juurde ning seletas miks ma pean tegema seda, mida ma teen. Jah, ütlesin mina. Jah. Olen enamasti teistega nõus.
"Tavaliselt ei lähe ma peale etendust otse koju. Seekord tahtsin kohe koju minna." Jah, koju. Mitte kuskile mujale. Nii ütles see võõras tüdruk ja pani nõnda etenduse mõtte täpselt sõnadesse. Vähemasti ühe, minu jaoks olulise.
Häid mõtteid on teistelgi olnud:
Minge ruttu vaatama, enne kui hilja on! Danzumees
Teksti autor, lavastaja ja näitleja saavad suure teatri laval kokku nagu kolm naksitralli jäätiseputka ees – kõik sujub nii loomulikult ja pärast teist jäätist pole enam kahtlust, et tulemas on hea asi. Kairi Prints, Sirp

Sügis, hea sügis. Selja taga.

TUNDUB, ET LÄHEB KORDA (MULJU RASVAST)

2010-10-09T08:18:00.005+03:00

Õnnestunud debüüt. Laks: Eesti Päevaleht
Andekuses ja oskustes pole kahtlusi. Sepik: Delfi
Ei mingit arglikku katsetamist, piinlikku eksperimenteerimist. Oidsalu: Kihelus
PS Kihelus on vabariigi kiireim profesionaalne teatrikajandus. Operatiivne ja täpne. (Väljamäe hinnang)

SAATE MIND SIIN MAHA LASTA? AITÄH.

2010-10-04T22:58:00.001+03:00

Sõnad ei ole sõbrad, kui pead intervjuud andma. Küsimusest ei ole võimalik aru saada, kui sinu ees seisab keegi võõras mees, ähvardava toruga jurakas õlal, musta kurikaga naisassistent kõrval. See ei ole aus, sest sul ei ole ühtegi relva... Peale erakordse võime iseäranis soravalt kokutada.
Ja selline tahab veel kirjanik olla. Nojah, mis ta nii väga enam tahab... Mõtled, et see imepisike lumepall, mille neli aastat tagasi kiirustades kokku mätsisid, oli määratud sulama. Ja tore ongi. Aga ei. Veerema läks.
Ja see suur, et... Kui vestelda tahate, kutsuge raadiosse. Või niisama külla.
TV is evil.

10 teatristarti: "Suur mees juba"

2010-09-24T15:40:00.000+03:00

EILE. NELJAS. EHK PALJU ÕNNE ARGIPÄEVAKS...

2010-08-27T17:44:00.005+03:00

“Ma mõtlesin just sedasama...” *
Mäletan, et enne laulatust käis pissihäda tihemini kui muidu. Imelik oli olla, sest kõik tundus kuidagi liiga tavaline. Sõbrad saatsid sõnumeid. Sedasorti tekste nagu sõbrad sellisel puhul saata võiks. Et viimane aeg on jalga lasta ja muud sarnast. Mulle tundub, et naised on pulmade puhul ärevuses pidupäevast, mehed jälle seepärast, mida see päev tähendab. Enese sidumine võtab näost kahvatuks. Eks ta paras seiklus ongi. Veider on inimese võime teist võtta nii iseenesestmõistetavana. Ja siis ehmatusega leida, et juba tuttav inimene tuleb taasavastada. Abitu tunne. Misasja ma nüüd peale hakkan?
Mulle meeldib vaadata aastakümneid abielus olnud inimesi. Kuidas nad omavahel on, kuidas teineteist vaatavad. Noorte armunud inimeste naeratused on suured, lihtsad, siirad, naiivsed, teadmatusele andunud. Vanemad naeratavad teistmoodi. Seal on sedasorti nukrust, mida tekitab ainult läbielatud valu. Neid asju, mida tahaks tagasi võtta, aga ei saa. See on proovile pandud õnn, mis naeratusi muudab. Paremaks tegelikult.
Ma olen tavaline mees. Ma tean, et olen oma naist armastanud liiga vähe. Valesti ja isekalt. Heitnud talle ette asju, milles ise süüdi olen. Jätnud tahaplaanile kui tema peaks olema nimekirjas esimene. Oodanud temalt midagi, mida tema anda ei saa.
Mõelnud, et järgmiseks aastaks hakkan kohe plaane tegema. Teinud plaane, unustanud. Ja siis neist talle jutustanud. Vähemalt teab siis, et mõtlen ta peale. Heh. Õieti pole tähtpäevade tähistamine nii tähtis kui argipäevade pühitsemine. Kui seda rohkem oskaks. Tegelikult pole see ju nii keeruline midagi.
On lihtsad olukorrad, inimesed ja detailid, mida teine kirjeldab. Ja sina ütled:
“Ma mõtlesin just sedasama...”
* sedasorti “nõretavaid” tekste ma ise ei armasta, aga tähtpäeva puhul annan endale andeks ;)

NÄDALAD JA PÄEVAD JOONEALUSTE MÄRKUSTENA

2010-08-23T00:36:00.004+03:00

Tumesinise siidjaki kulunud käis.
Arusaamatul viisil kasvav tolmuhunnik, mida luud lükkab enda ees mis tahes paigas siin maailmas. (Pascal Quinard, Ekslevad varjud)

Igal suvalisel kevadel võib tulla mõrvarlik mõte, et ükski tähemärk pole tähendusrikas. Eikellegi, eikusasil. Nagu polekski mind loodud kirjutavaks olendiks.

armastan väsimusjoobumust kell pool kolm
öösel kui mõtted ja meri on põlvini
ja kujutlusvõime ütleb kõik ette

Nii vana luuletus, et olin sellest juba loobunud. Aga kõik vanad luuletused tulevad tagasi, sest uus ruum lubab neil tulla. Ma ei pea neid elama ega nendega nõustuma ega nüüd kirjutama samamoodi, kui siis. Nad võivad olla. Nad on osa sellest veidrast loost, mida luulekogu omal kombel jutustab..

Hugo püüdlikkus lausete moodustamisel hämmastab mind. Iga kord kui eksib, alustab otsast peale. Kõik peab algusest peale sujuma. Tundub, et mul on raamatu tegemisega täpselt niisamuti. Kogu aeg alustan uuesti. Kuni koperdan, et tagasi minna. Kiiks. Perfektsionismist tingitud küündimatus. Sedasorti tegelastel on ideaalpilt asjadest nii selge, et oma tõelistest võimetest nad aimu ei saagi. Need jäävad avastamata, arendamata, realiseerimata. Istuda maha, et tööd teha – see on kõige hullem hetk. Kõik illusioonid, unistused, kujutlused on tõeluse haleda varjuna alasti. Pigem jätan järele. Oma piire tunnetada on valus. Anda see, mis hetkel olemas – seda on ju nii vähe ometi. Ikka oodata, oodata. Äkki läheb paremaks.

Aga juhtub, et oled sunnitud. Asja käest laskma. Las minna. Helistab üks hea luuletaja ja tahab sinu raamatu välja anda. Las ta siis annab, ise ju ei viitsi. Tegelikult on see hea tunne, kui aega ei ole ja kusagil on üks Kotjuh, kes ootab käsikirja.

Tahan, et kõik oleks nii nagu peab. Valmis. Täiuslik. Lihvitud. Ja kohkun esimeste ebakõlade peale. Sel põhjusel ei ole ma ka jutlustanud. Olen sattunud sarnasesse sundseisu nagu luuleraamatuga. Tuleb kõnelda. See, mida ma siis räägin pole ju mingi jutlus, vaid päevade jooksul kogutud inspiratsioon, mis vallandub hapralt seotud fragmentidena. Pärast on jube häbi. Enesehaletsus. Tegelikult kukub muidugi hästi välja. Aga see teadmine nii hoobilt ei aita.

Umbes sarnastest paladest paneb sõber kokku näidendi ja lavastab ära. Kaua sa ootad, et mina midagi valmis kirjutan. Võetakse katkendid, mida ma ise enam ei kirjutaks ning millest õige mitmed tegelikult ära peaks kustutama. Tehakse neist lugu, hea lugu. Muidugimõista selline, mida mina ise ei jutustaks. Ma ei saakski. Aga hea lugu on, seda peab tunnistama. Päristeatris. Elu on kentsakas.

Kuulame poisiga Kaplinski lõpuni. Kuulame, sest ta ei vaata meile silma. Mis see siis oli? küsin. Ei tea, mingi luuletus vist, kostab poiss. Vaatab silma. Tavaliselt ma ei vaata seda saadet. Panen ära. Olgu seal mina või teised. Mitmed on kurtnud, et ei saa aru. Teistest. Olen tavaliselt nõus, omavahel öeldes, rahvakirjaniku näoga. Mina ka ei saa. Ega see ei olegi luule- või kirjandussaade. See on lihtsalt igapäevane meeldetuletus, et varsti saab nafta otsa. Tuleb mõelda alternatiividele.

Mõnel sellisel (millisel siis?) päeval tunned, et see ongi õnn. Ei, ei tunne. Vastupidi. Saad aru, mõistad, aga ei tunne mitte midagi. Sest see on nii tavaline. Tunne on ikka hämara valgusvihuna suunatud minevikku või tulevikku – nostalgiaks või igatsuseks. Seepärast peab vahel kirja panema. Kolmapäev ja kevad 2010. Rüüpan lahjat kohvilurri, peesitan, Saara magab vankris... see on õnn. See on mu elu praegu, koos väikeste lastega. Mul on eesõigus olla kõige selle tunnistajaks. See on hea ja väsitav ja seepärast ma ei tunne, et see on õnn. Aga seda ta on. Seda ei saa millegi muuga võrrelda.

See ei ole teps mitte suvaline kevad, kui üks uus kutse üsna ootamatult aina valjemaks kasvab. Peab otsustama. Aga kuidas otsustada, kui oled nii vihane. Ja sul on hirm. Et äkki annad jälle alla. Kui ma oleksin enda korvpallitreener aastas 1997, oskaksin endale suurepärase kõne pidada, miks on erakordselt halb mõte distantsi mitte lõpuni joosta, laagrist enne lõppu lahkuda.

Ma tahtsin nii väga olla lihtsalt pealtvaataja. Aga mind on loodud võitlema.

Mõni kriis kogub tuurid selliseks plahvatuseks, et võid ainult hämmelduda, kui hiljem selle tuhas näpuga järge ajad.

Ühe suve pärastlõuna küsimus: Hugo, kus sa oled? Ma olen siin, üksinda maailmas. Jah, see üksindus, mis õrnas eas vihaselt välja lööb, algab tegelikult palju varem. Hilja õhtul kutsub Hugo mind mängima. Ütlen, et oota, käin korra köögis ära. Jookseb mulle järgi ja torkab, et issi, sa pole juba ammu minuga mänginud. Tal on õigus. Pidevalt ütlen, et ta peab ootama. Ja ise olen temaga kannatamatu. Ta saab aru küll, kui mind päriselt kohal ei ole.

Tundub naljakas mõelda otsustamisest, kui olen justkui juba otsustanud. Küsimus ei ole otsuses, vaid sellest kõnelemises.

Küsin Hugo käest, kas peaksin pastoriks hakkama? Peaks, vastab tema. Täiesti loomulikult. Vaatab silma. Okei siis.

Minult küsitakse, mida naine sellest arvab. Ta on luuletaja naine. Mis iganes on parem, kui see.

Küsijaid on ka tänavatele rohkem ilmunud. Või tundub see ainult? Tuli poiss, küsis, kas räägin eesti keelt. Ise oli aktsendiga. Tahtis piletiraha. Teadagi polnud tal piletiraha tarvis, aga andsin ometi. Muidugi on see naiivne, aga andsin, et ta ei kaotaks lootust. “Vähemalt üks normaalne inimene,” ütles mulle tänu asemel. Mutike, kes pealt nägi, kostis, et “noorele ju andsid...” Pöördusin tagasi ja viskasin kümneka. Tegelikult ma ju ei saa ega oska neid aidata. Andsin lihtsalt sellepärast, et end mitte kalgina tunda. Rohkem enda pärast. Ja mul oli seda tehes kuidagi piinlik.

Vahel mõne vennaga vesteldes hakkab liha võrdlema võrreldamatut ja vaim saab kurvaks. Tobe emotsionaalne matemaatika. Täiesti kasutu. Hetketi tuleb kõrvetav kahetsus. Mida ma ometi teen?! Ehk pole see ikka õige. Aga siis rahunen jälle. Saan aru, et mina ei ole ju see, kes midagi teeb.

Kõik on ju pooleli. Nii palju asju lükkub ju edasi. Ikka muretsed. Siis helistatakse ja pakutakse end välja. Ma aitan sind, lihtsalt saada luuletused. Palutakse mul istuda nagu oleks midagi kohutavat teatada. Öeldakse, et sügisest on “Suur mees juba” Linnateatri kavas. Mina, et ahah. Nii ütledki? Nojah.

Veider tunne. Nagu Jumal patsutaks õlale. Ära põe, poiss, ma täidan ise su unistused.

Armastust ja süüd ei saa ise maha pesta.

See on alati tobe, kui luuletajalt küsitakse autogrammi. Luuletaja nagu luuletaks selle välja. Tehke nüüd keegi nägu, et ma olen ka kuulus. Tavaliselt on see keegi mõni keskealine daam. Nii, vaadake nüüd kaamerasse. Läks. Peale üht kontserti oli üks meeldivalt kentsakas naine, kes lausa kamandas mind. Mitte paha pärast, aga imelik ja koomiline oli olla küll. Nuias ühe lehe mu käest. Mida pikem, seda parem, nii ütleski. Andsin siis talle ühe. Sain šokolaadi vastu.

Vestlusring peale näidendi (mitte minu, üks hoois teine lugu) esimest lugemist. “See ei olnud üldse nii!”, hüüatab vanem daam. Temas on ahastust, sest tema aega mõistetakse valesti. Ta on sündinud samal aastal minu vanaisaga. Ta mäletab, et nad ei kartnud. Vaikiv ajastu ei olnud üldse selline nagu tihti näidatakse. “Me võisime kõigest rääkida. Kõik asjad aetakse segi. Vene aega ja Pätsu aega ei saa võrrelda.” Kujutlen kohutavat tunnet, kui vanaduses võetakse minult mälestused. See kõige kindlam teadmine, kuidas asjad olid. Tuleb noorte meeste jutustatud lugu, mis ütleb, et mina mäletan valesti. Et olen elanud valesti. Õudne.

Mida rohkem mänguasju, seda vähem mängime. Põrand on täis müra, mis segab keskendumist, pärsib kujutlusvõimet. Asjad tassitakse lihtsalt niisama laiali. Ongi kogu mäng. Lapsed mängivad tihti hoopis mingite suvaliste esemetega, mille funktsiooni nad ise leiutada saavad. Neid ei huvita valmistooted, nad ei oska nendega vahel mitte midagi peale hakata.

Ema helistab ja soovib õnne. Ma ei saa aru. Mõistan, et vanaema sünnipäev, kui ta mainib jalutuskäiku surnuaeda. Mul polekski vist meelde tulnud. Ilmselt on eri viise, kuidas kedagi “alles hoida”.

aprill – august 2010

AASA ÖÖBIKULE

kõik on samamoodi
hambapasta lõhn köögis
veidralt valjusti tiksuv kell
valjusti ja valesti
taktitundetult
alalõpmata ette tõtates
ja ikka on siin talv
juba viieteistkümnes kuu järjest
kui palju on selles kellatiksumises
või selles pragunenud pliidis
või naksuvas vakstus põrandal
või hinge kinni ehmatavas saraatovi külmkapi jorinas
vanaema vanaema vanaema

sa ei jõudnud ju päriselt ära väsida
ja mina ei jõudnud haiglasse vaatama
uskusin et joome veel kohvi
vaatad teraselt silma
ja naerad nagu sa naerad:
“no mis sa’s arvasid”
ja “no mudugi”
saad aru
kõrgelt noorelt
nagu lauldes

kus on sinu hoitud aed ja väike helisev oja
kus hüüab väike tüdruk
suurel kivil:
hunt on kuri
maasikas on hea

(2006, 2010)

LIHTSALT SELLEPÄRAST, ET OLEKS MISKIT. ÕUNAD JU KA KÜPSEVAD.

2010-08-22T18:39:00.001+03:00

See oo õõnes tunne tundi minna, kui juba pikalt puudutud. Kirjutamisega on niisamuti. Kõhe. Siis lõpuks võtad südame rindu ja... tütar ärkab üles. Pärast enam ei mäleta.
Ootelehele tagasi. Ööd on ka tänapäeval sellised, et... magan.

JA JUUNIS JÄTKUB SÜGIS

2010-06-11T14:41:00.003+03:00

Hästi läheb. Hetketi hiilgavalt. Aeg täpsustab. Tänan mõtlemast...

APRILLIS ALGASKI JUUNI

2010-04-21T11:46:00.003+03:00

Olen kuulnud, et mõnel neist on telefonid, aga polnud veel oma silmaga näinud. Jutt käib eestist, mis tuleb peale teist. Just nimelt – väikese tähega eestist. See ei ole hinnang ega mõõdupuu – kirjutan, mida näen. Olid isa ja tütar (niisiis nägin oma silmaga pealt, kuidas tõepoolest ebavõrdsus on end taastootnud). Nad ei olnud sugugi õnnetud, pigem asjalikud. Ja, tõepoolest, isa rääkis telefoniga. Kõva häälega. Ehk ta ei kuule enam hästi, ehk pole lihtsalt aparaadiga harjunud. Ent võib olla tahtis, et me kõik vaataksime – ega nemad pole kehvemad, neil on ka telefonid. “Meie teeme ka tööd!” Nemad tõepoolest tegid. Nad olid tõelised sitasitikad. Ja kuigi see sõna ei kõla toredasti, mõtlen seda siiski komplimendina. Nad tegid rohkem tööd, kui see kurb reisisaatja, kellel iroonilisel kombel tolle uhke isaga sama karva vest seljas. Tema reisib nagu me kõik, lihtsalt kiri on seljas, mis niigi ilmset selgitab. Mul on neist alati nii kahju. Nad on nagu vanad plakatid, mis pikalt peale valimisi seisma on jäetud. Nad on märgid sellest, et võrdsete seas on keegi ikka võrdsem. Mul on hea meel, et nad saavad natuke raha, aga ma ei tea, kas see iga kord kaalub üle selle, et nende tööandja ei anna neile tegelikult tööd (tõsijutt ju!), ei austa neid, ainult kasutab ära.
Suvi on käes. Eile koju jalutades nägin üht sinistes bikiinides kodanikku (naisterahvas). Ta oli kohutavalt vapper. Imestasin, et ihu ei olnud napi rõivaga ühte värvi läinud. Järelikult päike toimis ses hästi otsitud tuulevarjus, kus tema naabriks oli sügavale mantlisse pugenud daam. Illustratsioon sellest, kui erinevalt saab olukordi võtta. Keegi lasi sõbrannal end napis topis sillerdava vee taustal pildistada. Kellegi facebookis on nüüd juba suvi. Mis selles, et ainult mängult. Vahel meile piisab sellest. Huvitav on see soov olla mujal. Mitte siin ja praegu soojas mantlis, aga ikka tulevikus. Seal, kus on parem. (Kuigi mantlis on ka hea. Käisime juba täitsa hämaras õues ning tuppa tulles kostis Hugo emale: “Meil oli ilus ja soe!”) Lootus on hea. Seda ei tohi inimestelt võtta. Ma loodan ainult, et need tüdrukud suveks nohusse ei jää.

PÕHJUSEGA

2010-04-19T16:58:00.002+03:00

Ma ise ka tahaksin rohkem kirjutada, aga... Inimene ei oska ju olla. Tähendab, on mingid laused. Lihtsalt. Ma ei oska tööd teha. Kui hoobilt midagi välja ei tule, siis heitun ja vaatan mitu tundi lihtsalt lage. Ja ongi kõik. Kogu mu töö. See on hea, kui on võimalus lage vaadata. Mul tavaliselt ei ole. On lapsed. Tahan täiesti ausalt ja ketserlikult lastest eemal olla, et tööd teha, aga kui on selline võimalus, siis tuleb päeva jooksul igatsus peale. Tihti. Inimene ei oska ju olla.
Kuulan Pärti. Ma ei mõista muusikat kirjeldada. Õigetes terminites või. Õiges keeles. Aga ma tean, kuidas mulle tundub. Tundub nii, et Pärt annab oma muusikas ruumi kõige õigematele lahendustele, tähendab – tal on kannatlikkust need ära oodata end kuidagi peale surumata. Sest see, mida ta oma keeles kirjeldab, on temast endast märksa suurem. Autori ülesanne muusika loomise juures tundub väga väikesena. Pärt lihtsalt suudab... olla. Rohkem pole lihtsalt vaja.
Ülestõusmispühad. Igasugu jutud. Korduvad kipud ja kõpud. Tõmbume kaitsesse, kui rünnatakse kirikut, ollakse vastu institutsioonile. Tegelikult on ka paljudel kristlastel institutsiooniga probleeme (mul küll on olnud). Kui kirikus oleks rohkem Kristust, autentset jüngerlust meie pentsikute harjumuste asemel, mis püüavad Jumalat karpi panna, siis oleks näiteks Kivirähul palju keerulisem kirikut naeruvääristada. Kirikut oleks kergem tuliselt vihata või veel kergem armastada, kuid tunduks märksa kohatum teda naeruvääristada. Ülestõusmispühad. Lihtne usutunnistus: Jeesus on Issand! Ongi kõik. Ja sajandi väljakutse on – mitte kirik kui institutsioon, vaid kirik kui inspiratsioon.
Mul on kogu aeg inspiratsioon. Vahel see väsitab hirmsasti ära. Oma 11.kuu sünnipäeval teeb Saara tervelt seitse sammu. Linnud tulevad tagasi ja karjume poisiga uljalt “Tere tulemast!” Enda pärast, sest tühja need linnud aru saavad (või mine tea?) ja on kevad ja võib karjuda. Kuigi – inimene ei oska ju olla. Lähed aeda ja... võtad reha. Laps mängib liivakastis ega mõtle, miks ta seda teeb. Mina ei oska. Nagu oleks täiskasvanuks saanud. Ja mitte heas mõttes. Ei oska niisama olla. Vanasti ma ei saanud sellistest aru. Vaatasin ja mõistsin kohut. Et misasja sa vehid?! Nüüd tõmban kohusetundlikult rehaga, kuigi mul on üsna ükskõik, kas oksarisu ja kulu meie muru tüütavad või mitte. Ja muudkui mõtlen ja sõnastan. Tjah, võib olla rehitsen seepärast, et mul pole enam juukseid, mida kammida. Kompensatsiooniks või nii. Õhtuti tuleb luuletus nagu ikka. Hugo kuulab Tuuli jutu poole peale ja ütleb siis targalt: “See ei ole issi.” Vahel võiks olla nii nagu on mõni väga vana inimene. Mis vana inimene teeb? Ta vaatab, kuidas laps sööb. Lihtsalt vaatab. Ongi kõik. Mina vaatan, et miks sa ei söö ometi. Ja vahel juhtub, et pikameelsus on üsna lühikest kasvu. Ja siis ütlen asju. Kõvasti. “Nii öeldakse koeradele” ei jää Hugo võlgu. Kuula ja õpi, muud midagi. “Ja et okset ei oleks”, ütleb ta õhtupalves. “Ja ei issil ei oleks okset...” Jah. Et süda läheks heaks.

MÄRTSI PAENE PALE

2010-03-16T20:11:00.003+02:00

Kohila koolis läks nii hästi kui võimalik. Koridor sumises ja need, kes kuulata tahtsid, pidid kõrvu kikitama, pingutama. Mõned kõrvad liikusid kõige kiuste. Kümnendikele ajasin niisama lõbusat juttu, lahutasin meelt. Mul läks vist hästi. Noh, nagu ikka. Ja nagu ikka tabab hiljem mingi süümepiin või kahetsus. Alati on mõned silmapaarid, kes mingist tekstist üles soenevad, kuidagi justkui paigalt nihkuvad. Tulevad lähemale. Korraks. Aga see hajub ära. Nagu põgus suits märjast halust. Seisan kooli ees, mureliti* nagu tammepuu Kristjan Jaagu luuletuses. Jalutan vanemate koju, luuletaja, viimaks "kuulus" kodukandis. Naeran end välja. Mõru on. Patran armastusest, aga ega need lapsed seepärast tunne, et neid keegi armastab. Neil ei ole tegelikult vaja, et üks tüüp end klassi ees hästi tunneks, et siis jalga lasta, tore honorar taskus, emakeelepäeva traditsioon kohusetundlikult alal hoitud. Mõnel on lihtsalt igav, aga mõni on päriselt katki. Neid on alati. Mina küll olin. Võib olla seepärast mulle meeldibki nii väga koolides lugemas käia, nüüd, koolidest ja mõradest vabanenult. Ma tunnen selle kurbuse veel ära. Ja täna olen jälle ses tagantjärgi-jääs, milleks muutub edevuse higi. Loen oma asju ja tegelikult ei armasta kedagi peale iseenda. Ja see lootus, mis mu sees on, ei puuduta mitte kedagi. Ma ei mõtle, et peaksin neile vanema venna eest olema või midagi. Lihtsalt, ah, ma ei tea. Ja veel mõtlen, et...veider. Soovida, et mul endal läheks hästi, on kuidagi... normaalne. Aga sedasama tahta neile, lastele (vabandust, tegelikult peaks ütlema noortele;), kõlab kuidagi suurustlevalt. Miks see nii on?
*murelikult :) Jah, on küll täitsa päris sõna.

Mõtlemises oleks miskit justkui muutunud. Lähenen kolmekümnele. Ju vist. Eakohane luuletus:

mees kasvab täis
kolmekümne aastaga
siis algab elu
mees teeb imet
toidab tuhandeid suid
aitab jalutuid jalgele
võtab targa mehe sõnatuks
ühe sõnaga -
armastab end surnuks
noh, kui on Jeesus
ja pärast tõuseb muidugi üles
kui on Jeesus...

jää või uskuma
ja kui juba uskuda
mida siis teha?
kelleks saada
mida rajada...
olla või
oletada

HOMME KOHILAS

2010-03-15T16:21:00.005+02:00

Üks kaduneljapäev: Rahulik. Korraks tuleb kehasse kevad Kohilas. Istumine õues, mulla lõhn, soe jook, mõni vene autori romaan pooleli. Mõtlen. Et see talv ei lõpe, et see koer ikka veel elab...
Üks augustilaupäev: Kohilas on imelik olla. Kodune. Kui ma kõnnin neil kitsastel tänavatel, siis nad on omad. Nii nagu Merivälja teed kunagi omaks ei saa. Või mind omaks ei võta, kuigi see kõik on vaid minu kujutluses ja tajus. Olen ma tõesti tegelikult läbinisti Kohila inimene. Rohkem kui õed ja vend, keda muusika niigi linna viis. Mind ju rebiti, mind lõigati siit lahti, kuigi oleksin võinud vastu hakata. Ja hiljem hakkasingi, et siis pettunult ikkagi tagasi minna. Ilma selle lõiketa ei oleks ma hakanud kirjanikuks kasvama. Ilma tagasiminekuta ei oleks mul perekonda. Elaksin Kohilas, veidra vanapoisina käiksin vaatamas kohalikku vutimeeskonda. See ei oleks põrmugi nii mõnus kui nüüd kahe lapse õnneliku isana end siia kujutleda. Aga ma olen ikkagi Kohila inimene, ma hingan selles liikumises ja rütmis, mis on siin. See tuuletu vaikus ja mööduvate rongide huiked mõned korrad päevas, nendes on minu ... Ma ei tea, mis see on. Aga see on minu...

Üks sügis, argipäev: Ega see Kohila mingi imerohi ei ole. Saun on mõnus ja perega on tore olla, aga kirjutada ma siin ei oska. Muidugi ei saa ühtki paika iseenesest süüdistada, ühegi paiga peale loota, et nüüd lähen ja panen. Kuid tuska teeb siiski. Laman madratsil maas ja heietan. Nagu voodihaige. Isegi raamatut ei suuda lugeda. Ei saa ka, kirjutada tuleb. Aga ma ei naudi seda. Täna õhtul olen tusane. Igatsen naist ja lapsi. Magan väga halvasti. Vähkren, otsin asendit ja õhku. Unes nägin, et ei jõudnud rongi peale ja seiklesin siis mingites tundmatutes ruumides, tundmatus linnas. Jaam oli keerukas, nägin läbipaistva seina taga rongi, aga lihtsalt ei osanud minna, sattusin hoopis valesse kohta. Olin kas Venemaal või Ida-Eestis. Mingi naine oli koos minuga, ilmus kusagilt. Olime ehk saatusekaaslased. Ega ma teda ei tundnud, täiesti võõras naine oli.

oktoober: Televiisoris räägib rahvakunstnik Ferdinand Veike, on tema 85.juubel. Tegemist on vana saatega, nagu neid vene ajal ikka tehti. Kunstnik räägib väljapeetult, rahulikult, kõik värvid taustal on tuhmid. Viisakas ja igav. Buratino kuulub täiesti müstilise tegelasena minu lapsepõlve. Ta käis minu vanemate pulmas, tõi värsket kurki. Minu vanaisa oli Veike sõber. Kord käis Veike meie Kohila kodus külas. Istus köögis ja tegi suitsu, tuha raputas alustassile. Kujutan ette ema kimbatust, kui Veike küsis kas tohib suitsu teha. Või kas ta üldse küsis? Küllap oli suitsetamine nii tavapärane ja tuhatoosi puudumine pigem veider. Õues seisis Veike heleroheline Žiguli null-neli. Tulin koju, tundsin esikus suitsulõhna. Oli minu seitsmes sünnipäev...
Vannitoast tuleb Hugo ja küsib:
„Suur kala, mis sa teed?“

Hakkasin Kohila peale mõtlema, koha pealt või eemalt – vahet pole. Kohad mõjuvad. Igatepidi. Üks mälestus on mind sel talvel painanud ja imestan, miks see meelde ei tulnud, kui minult küsiti, mis meenub esimesena Kohila koolist. See mälestus on häiriv: kolm nõukogude lippu - Eesti, Läti, Leedu – meie klassi aknal. Keegi klassiõdedest need tõi ja üles riputas. Aasta oli kas '91 või '92. Ma ei tea, mis teda inspireeris, mida sellega silmas peeti. Ilmselt mitte midagi. Küllap oli naljakas. Sellest tuli muidugi pahandust ka. Ja küllap me protestisime, kui lipud maha kästi võtta. Mitte punalippude lembusest muidugi, vaid seetõttu, et meie nalja ei hinnatud. Nojah, klassiõde riputas (liputas), aga kuidagi sai ju sellest meie ühine huumor. Arvatavasti olin ma lihtsalt kõrvaltvaataja. Aga mul on sellele kõigele piinlik mõelda. Mind väga huvitab, mida mu klassikaaslased sellest mäletavad...

Aga jah. Homme Kohila koolis. Emakeelepäeva puhul. Kui luuletaja... Kui veider!

AGAPE

2010-02-27T00:38:00.003+02:00

Päevalehes ilmus noortest autoritest lugu:
http://www.epl.ee/artikkel/492706
Abiks ajakirjanikule paluti kirjutada lühibiograafia, millest ka artiklisse minu tsitaadid võetud. Panen selle tervikuna siia. See ei väljenda mingil juhul etteheidet ajakirjanikule. Oli lihtsalt huvitav ülesanne, sellepärast. Tegu pole elulooga. Pigem on see üks võimalik luuletajalugu:
Sündisin ja kasvasin Kohilas, kus õdede ja venna kombel oleks minust muusikainimene võinud tulla, kuid klaverimuusika järjekindel, kuid kaunis keskpärane interpreteerimine, mis igapäevaselt kõrvu kostis (ema andis kodus tunde) tõukas mind sellelt rajalt eemale.
Koolis läks ka halvasti, kuna veendunud oma tohutus andes ei tulnud ma selle peale, et vaeva näha.
Koliti Viimsisse, koolis läks halvasti sealgi, mina kolisin tagasi, jne.
Kohila ja Viimsi vahel pendeldamise pingeväljas sündis keskkooli paiku minu esimene luuletus, mida kirja pannes teadsin, et minust peab saama kirjanik.
Lähedaste vaikivaks meelehärmiks ei kavatsenud ma mingit muud teed isegi kaaluda mitte. Eneseotsingud, millesse mahtus muuhulgas kaks ebaõnnestunud katset üliõpilaselu maitsta, päädisid 2006.aastal ilmunud debüütkoguga, mis on kokkuvõte minu püüust luuletusi kirjutada, luuletajaks olla.
Olen kohanud inimesi, kellele see raamat meeldib, nii et mul pole õigust seda ebaõnnestumiseks lugeda.
Luuletajaks kasvamine sai tõuke hoopis teatavast luuletüdimusest – küsimuse asemele "kuidas kirjutada?" kerkis suurem: "kuidas olla?"
See tegi asja rõõmsamaks ja ausamaks, mõistmise lihtsamaks – minu lugemiseks ei ole tarvis mingit kõrgkunstilist lävepakku ületada.
Kui peaksin selle loominguliseks kreedoks sõnastama, siis võiks see olla: mitte püstitada sõnadega enda ja teise vahele umbmääraseid müüre, kuitahes ilusaid, vaid ehitada selgeid sildu, olgu nad pealegi haprad.
Üks armas luuletaja ütles selle kohta nõnda: "Mulle meeldib, et Kaarel julgeb öelda, et tema jaoks on kõige olulisem armastus." Sellele pole mul midagi lisada.

Tänane luuletus:

kõige suurem ülesanne
võib vahel olla väga väike
jääda mõneks minutiks
kellegi asemel kedagi ootama
kes veel võiks tulla
hoida sõna seinal kuni
keegi lööb paika
hoida loodis hoida üleval
hoida valguse käes
või käest kinni kuni
tuleb tõeline
kelle pärast tuldi või mindi
keda oodati
olla võib olla nimetu
sest vahel pole aega
küsida või meelde jätta
vahel see kõik
ei ole nii oluline
kui olla väike
suures ülesandes

põlev pirn 2010, viimsis

Jah, ka see luuletus on armastusest :)

PUPSTI!

2010-02-25T16:36:00.000+02:00

YouTube - Antonina - Pakike [singel video 2010]

KÕIK NEED KUHJUNUD VEEBRUARID...

2010-02-25T11:14:00.001+02:00

...kusagil seal sügaval on muru
ja kevadel mõtleme
kuidas me selle küll üle elasime
kuidas me jälle üles sulasime...

ÖÖ

2010-02-17T03:32:00.002+02:00

Me elame asju üle. Nii hullusti, et tõuseme hunditunnil ja paneme kirja.
Oled surmväsinud, nagu liialdades öeldakse, jääd diivanil magama, ärkad kellegi iluuisutamise peale, tütar suigub kaisus, paras aeg minna... Tuigudki voodisse. Kohe peaks tulema uni. Aga ei. Tulevad laused. Ütlemata ja öeldud. Tobedad. Seoseta. Ja nii piinlik on. Üldiselt meeldib mulle raadio palju rohkem kui televisioon. Võib luuletusi lugeda küll. Aga endast rääkida... Elan asju üle. Midagi on lendu lastud ja, mis hullem, midagi kinni püütud. Ja seal nad on, sinu häälega. Jube lugu. Tehtu üle pole enam mingit voli. Ja see on vastik tunne. Mul ei ole oma luuletustele eriti midagi lisada. Mäletan, et kunagi tahtsin kuulsaks saada. Kohe tõesti. Õnneks pole seda juhtunud. Kuhu see edevus küll kadus...

HOMMIK JA ÕHTU

2009-12-11T15:26:00.003+02:00

Minu päeva sisse mahub ainult üks „asi“. Täna loen luuletusi. Kui ma loobun teistest plaanidest, olgu nad kui tahes väikesed, siis hakkab kergem. Ma ei pea täna mitte midagi muud tegema kui luuletusi lugema, ütlen endale. Miks ma üldse muu peale mõtlesin? Mulle ei meeldi asju ajada, sest nii hakkavad asjad ajama mind. Mulle ei meeldi tavaliselt ka see hetk enne luuletuste lugemist, kui olen sunnitud jälle oma tekste üle vaatama. Nagu praegu. Aga praegu juhtus ka see, et taipasin – nad ei ole enam minu luuletused. Mul ei ole õigus neist tüdida, sest nad on nüüd kellegi teise omad. Kellegi, kes kuulab või loeb. „Minu luuletused“ on minus juba olnud südametuksed, mis võivad kelleski teises ühise pulsi leida või tekitada. Ja minu luuletused on need, mida mulle loetakse. Üks viimastest lugemistest oli televisioonis. See on veider. Üks loeb luuletusi, teised teevad hoopis teist tööd. Loed masinasse, mis sellest, et inimestele. Masinaid ma ei armasta, armastan inimesi, armastan otse mitte ülekantult kõnelda. Täna loen inimestele. See „asi“ võib mind ajada.

ÄRGE KÜSIGE MINULT MIDAGI

2009-12-08T15:02:00.003+02:00

Ühel päeval peatus minu maja ees põgusaks hetkeks autotäis misjonäre. Olen neid elus vaid paar korda kohanud, nendega vestelnud, neid kuulanud, koos kulgenud, aga võin öelda, et nad on mu vennad. See on hea tunne. Kuidas sul läheb? küsiti. Aina paremini. Vastasin jah nii, aga ma ei tea, mis nägu mul oli. Tunne tuli pärast meelde, mis päritud lapsepõlve raamaturiiulist. Need pealkirjad, mida ketras mu väike unetu pea. Kullaotsijad, Karda inimest, Inimene, kes naerab, Ärge küsige minult midagi. Just see viimane. Tuleb küll aina harvemini, aga mõelda on siiski huvitav sellest raamatuselgade sõnade väest. Mõni rida võib jääda terveks eluks kummitama, taju kujundama. Ärge küsige – see kuhjus millalgi keskkoolis ja hiljem. Nüüd on see möödas. Aga meelde tuleb, meelde tuleb.
Kuidas olla? - see on nii oluline küsimus. Loomult olen koomik, tähendab – võtan elu erakordselt tõsiselt. Kirjutada on aina raskem. Ikka see sõna kaal, sõna kaal... Nii palju oleks öelda, aga ei taha visata sõnu nagu kive.

vaadata taevast
et tajuda teelolekut
ka siis kui olnud
päevi paigal
väikses majas
haige või
meeleheitel
oma vaikses tühjas toas
ajanud ringi oma üksildast verd
lohutanud end mõne päheõpitud lauluga

just siis
vaadata taevast

ei pea vaatama vikerkaart
et näha
vikerkaart

ei ole vahet kas avaldada
luulet või avaldada
armastust

TALVE EEST ENAM EI PAGE

2009-10-17T01:16:00.006+03:00

Pausid lähevad aina pikemaks. Ja kannatus ei katkegi. Suvi tuleb ja suvi läheb ja ei saa sõnagi suust. Ja mis siis sellest. Needki, mis lubatud, ütlesin ära. Kirjast ajalehe toimetajale: ...mul ei ole võimalik arvustust kirjutada… mul ei ole teose kohta mitte midagi öelda. Ja ma ei oska punnitada, see ei oleks autori ega lugeja vastu aus. Ma ei pea end niikunii ülepea tõsiseltvõetavaks arvustajaks, olen enda arvates korduvalt ämbrisse astunud, kuid rahapuudus ja edevus on kannustanud seni töid vastu võtma … kultuuriväljaannetes ilmuva retseptsiooni kaal pole see, mis varem, kuid mul endal on avaldatava sõna suhtes teatud "vana kooli" ootused ning mulle tundub ebaeetiline sõna võtta, kui ei suuda neid ise täita... Ehk tundub minu reaktsioon veidralt ülepaisutatud, ma ei tea, kuid on kohti, kus ma ei taha enam kompromisse teha. Mis ma saan öelda. Mulle draama täitsa meeldib. Aga jutt on ka muidugi tõsi. Mina olin üks neist puberteetkriitikutest, kes päevalehe lugejate käest õelaid komme on saanud. Kusjuures õigustatult. Kuid vastumeelsus arvustamise suhtes ei tulene neist. Ma lihtsalt ei oska tegelikult arvustust, mind ei huvita kirjandus nii spetsiifiliselt, ma ei tea kirjandusest eriti midagi. Ja nii edasi. See raamat, mille ära ütlesin, on Kätlin Kaldmaa luulekogu. Lugesin ja mõlgutasin mõtteid ja ei saanud aru, mida ta räägib ja miks üldse luulet kirjutatakse. Ja see pole Kaldmaa süü, selline tunne on mul olnud aina tihemini. See arusaamine kui väheoluline minu jaoks on Kirjandus, oli väga vabastav. Ma ei oska seda eriti selgitada, et mida see suure tähega Kirjandus siin tähendab. Ilmselt mingist tavapärasest intensiivsemat mõtteviisi, kultuursust, literatuursust... Ma ei tea. Kasutan neid sõnu ega tea, mida need tähendavad. Ehk see selgitabki paremini, mida ma silmas pean. Ma ei oska kirjandusest mõelda. Ma ei oska teoseid osadeks lahti võtta ja uurida ja kirjeldada. Võtkem näiteks stiil. Ma ei tea, mis see on. Kusjuures ma olen erinevate autorite stiili kirjeldanud, aga mul on tunne, et ma valetasin iga kord. Mõtlesin midagi välja, ajasin pada ilma, et ma tegelikult midagi erilist tajunud oleksin. Kõik need toredad mõtted nagu hakitud, kuid samas massiivsena mõjuv stiil... luulekeel nullstiililine, viljakalt lihtne, värskendav... liiglabedasse stiili libisev on toredad, aga nad ei kõneta mind eriti. Ma ei tea, misasi stiil täpselt on, aga ma tunnen ta ära. Stiil kas on või ei ole, mina sellest edasi minna ei mõista ega soovigi. Teoste struktuurist, sotsiaalsetest aspektidest, kultuurimõjust, ajaloolisest haardest, viidetest, allusioonidest ja teab millest veel ma ei hakka rääkimagi. See kõik on nii võõras. Ma tean, et kirjandusest võib kirjutada ka lihtsalt niisama, just niisama rumalalt kui mina, lihtsaid muljeid ja kiitust ja solvangut. Jah, võib lihtsalt midagi kokku luuletada. Aga milleks? Mina nii kõva mees ei ole, et niisama ruumi raisata. Eituseid kogunes veel. Kõigile neile, kellele nõusoleku olin andnud sisimas tundes, et nii ei ole õige. Asi sai koguni rahvusvahelise mõõtme. Nimelt jätsin Soome sõitmata, kuigi oli plaanis. Seda kõike tuleb lugeda muigelsui.
Suvi. Külalised ja väljaminekud. Lapsed. “Lapsed” tähendab seda, et kohv jahtub ära. Päikese käes. Võtad sõõmu ja siis on lapsed. Ja siis ongi jahtunud.
Talvel kirjutasin luuletuse, kus kirjas kohtad meest, kes võib-olla varsti sureb. See on muidugi jabur niimoodi öelda, aga me ütleme ju ikka nii. Mis sellest, et keegi ei sure võib-olla, kõik surevad päris kindlasti. Igatahes suvel see mees tõepoolest suri. Ja mina mõtlesin, et kõik, mis põgus, lapsele näib igavene. Igasuguseid asju tuli meelde. Kuidas ta meie esikus käis, õhtuti, jutustamas päevatööst ja niisama, oma tütrest ja. Alati naeratas, naeris, see tegi hea tunde. Mõned on lihtsalt sellised. Teda enam ei ole. Veider on mõelda nende juhuslike küllakutsete peale alati kui ta mind nägi. Ja tema mõtles neid siiralt. Oleksin suvalisel päeval talle öelnud, et tulen läbi, ja tema oleks mind lahkelt vastu võtnud. Meelde tuleb tunne uhkusest, mille tekitas tema kõnetus kui väike olin. Ehk ta küsis: „Kas paps on kodus?“ kui maja ees teistega mängisin ja mul oli hiiglama mõnus tunne. Sest see oli tema, üle küla mees. Või tema tunnustav käre röögatus üle võimla, kui andsin terava põrkesöödu, mis kolme mehe vahelt korvini lõikas. Ta oskas tõeliselt rõõmu tunda. Vähesed oskavad niimoodi rõõmu tunda. Isiklikult ja üleni. Tema ärasaatmisele sõites sai selgeks, kuidas üks mu lugu peab lõppema. Sai selgeks, miks nii kaua poolikuna on seisnud. Ärasaatmine oli võimas. Ma ei tea mõjuvamat tunnistust lõplikust võidust surma üle, kui Jumalaga rahu teinud mehe lahkumine...
Korjan meelsamini vaarikaid kui luuletusi. Printisin poolikuid asju välja ning lõikasin paberinoaga kuhja tekstifragmente välja. Lebasid põrandal, ma ei julgenud neid eriti vaadatagi. Ma ei teadnud täpselt, mida teha. Võtsin terve hunniku ja kandsin maha. Nendest luuletust ei saanud. Vaatasin veel ja lõin käega. Mitmendat korda juba, seitsmendat või seitsmeteistkümnendat? Olen aina valesti alustanud. Tahtnud hirmsasti raamatut teha, selle asemel, et luuletused lihtsalt kokku koguda, et üleüldse lihtsalt luuletusi teha. Alles siis vaadata, kas üldse on mõtet ja mis see mõte on. Mingi aja lasin mööda, ühe võimaliku raamatu sünni. Ma ei tea ka. Müstifitseerin üle aina. Nukraks tegi küll. Üheks õhtuks.
Koer suri ära. Vana haige loom. Juba aasta-paar varem olin teda mõnel ööl vaadanud – koer seisab köögis, pea maas, ja ootab surma. Kui loom sureb, on see alati oodatult ootamatu.
Poiss tabab aina enam jutusoont „Issi, kas sa oled prillidega väike mees?“ küsis mu kõrval pikutades elutargalt. „See on saunamusi,“ ütles emale vannis käies. Targutab ka. Ühel õhtul magama pannes ütlesin, et “Issi armastab sind”. Tüüp kostis, et „Okei, armasta siis mind...“
Tuleb sügis ja tuleb kirjanike tuur ja tuleb kütta, sest vali tuul puhub maja külmaks. Mulle meeldib sügis. Mulle meeldib see aeg, see rõske sügise aeg, see raske sügise aeg, ja meel on meelega kurb. Oli vist nii, oli vist Viiding. On tunne, et olen varemgi meelde tuletanud.

Lõpetuseks katkendeid Hugo F. Karlssoni luulest:

linnud on seal
lendavad kõrgele kõrgele
kõrgele kõrgele
mis nad teevad seal?

vuntsid
sada krooni
joogi vuntsid

mul on ka sooned

tõsi on uskumatu

tädi mängib tampooni

jõuluvana tuli uksest välja
ja vaatas kingitust
karu vaatas aknast
ta istus ja mõtles
ja sõi
tal olid pikad salmid peas
ta ei uskunudki
ta nuttis ja nuttis
ja nuttis
anna mul saladust

laev paistab
puude vahelt
nagu voodi

EELSUVI

2009-06-18T14:13:00.006+03:00

“Saara, issi armastab sind.” Midagi tite kõhus koriseb vastuseks. Hugo laulab tšellokvartetile peale: mamma mia, tädi liisi mia. “Appi, sinust tuleb luuletaja”, arvab ämm. Hirmus lugu, tõesti. Saara naeratab, proovib midagi öelda, jäljendada: “Buu.”
Hugo keerab särgijupi kõhu pealt nutsu, endale võtmeks. Käib ja lukustab kujuteldavaid uksi. Asutab minekule, läheb toa teise otsa, vaatab postkasti. Küsib ja vastab. Teab kõik.

Ühel õhtul avastan, kuidas taaskord aasta ilusamat aega maha olen magamas. Õues on vänge sirelite lõhn. On külm, kümme kraadi, aga siiski suvi. Avar, lopsakas, lämmatav. Jalutan pisut. Plaan on veel kirjutada, kuid jään magama. Lapsevanema luidmurdev väsimus. Tavaline asi.

Külalised täidavad kiirelt toa ning lahkuvad sama ruttu. Istun üksi, nagu teises reas, kuulan. Sõna siit, teine sealt, sumin. Osa ei võta, aru ei saa. Õhtul on õues selline udu, et... Jalutama ei jõuagi. Võiks ju ööselgi minna, aga enam ei ole selliseid minekuid. Ehk keegi puhkeb nutma ja on tarvis lohutama minna. Või lihtsalt. Ei saa minna mure pärast, mille maha jätad.

Hugo hammustab emmet. Saab riielda, kuid naerab. See on minu süü, sest näksan teda vahel õlast. Õrnalt küll, kuid ega tema vahet ei tee. Hiljem püüan talle asja selgitada, tuletan sündmust meelde. Räägin, et issi on ka pahasti teinud ja proovib enam mitte hammustada. Hugo istub potil, vaatab punni mu sääre peal ja arendab vestlust omasoodu: “Issi hammustas putukat.” Nii et ma ei tea, kas mu sõnum jõudis talle päriselt kohale.

Lähen postkasti juurde, mulle on raamat saadetud. Istun terrassile seda sirvima. Alles mõne minuti möödudes märkan mõne meetri kaugusel linnu laipa. Meenub, et veel varem nägin toast teda hirmsasti maast midagi nokkimas. Mõtlen, et ehk tõmbas kruusakivi kurku. Kuid ehk ma ei märganud, et too kole rapsimine oli tegelikult kaklus, et vareseid oli rohkem kui üks. Toon tagaaiast labida, elusad varesed pikeerivad ja röögivad pea kohal. Täitsa hirm hakkab.

Lähen end tuulutama. Ilus päev, jalad viivad mere äärde. Lämbe vetikate ja solgi hais tekitab nostalgiat. See oli kümme aastat tagasi, kui sõitsin mööda seda mere serva oma rattaga. Iga päev, nagu noor ja õnnelik inimene. Istusin kivil ja kirjutasin, mida näha:
isa viskab lutsu näitab pojale kuidas
olen liiga kaugel et tulemus paistaks
meri veab tervituseks säbrulisi jooni
hingad sisse ja välja sooned puhtamaks
on aeglane päev
eemaltkostev sireen ei puutu asjasse
ei puutu purjekat silmapiiril üle vee
ilus ja kättesaamatu nagu lapsepõlv
pilvede varju all paljastel õlgadel külm
möödub karvane elunäinud mees
ja kõneleb valjusti endamisi
vaikselt nagu meri vastu kive
elu ja mõtet nii palju selja taga
et suu annab minnes järgi
käib ja kõneleb kogutud katkendeid
aga lauseid ei anna mäletama
mis pääsevad ta käest...

Sirelite ja minu jaoks nimetute lillede lõhn toob meelde lapsepõlve tänavad. Vaatan vana naist, kes võililledega võitleb, meest, kes hoolikalt autot peseb. Õnne on tarvis ülal pidada. Kõik on justkui samamoodi, aga see samamoodsus muutub samal ajal kibekiiresti. Väiksena tundus veider, kui kusagil ehitati maja või lammutati maha teist. Sest minu maailma tulles oli see kuidagi lõplik ja valmis olnud. Selge ja puutumatu.

Õhtul lobisen niisama ja kütan pesuruumi. Ei kirjuta ridagi, panen poisi magama. Teeb valjult pumpsu ja muigab: “Hugo lasi puuksu... laulame midagi.” Laulame siis midagi. Öösel pesen nõusid ja mõtlen, kuidas täpselt kahe aasta eest olime haiglas, õnnetud ja hirmul nagu kõik, kes on seal esimest korda.

Minu aknast avaneb vaade taevale, kus on roosakad träpsud. Kell on neli hommikul. Juba tunnen, kuidas kõige valgemate ööde aeg saab taas ümber ja ikka kuidagi teisiti, kui võiks. Tuleb veidraid kirju ja kõnesid. Meelitatakse ja pannakse proovile. Tuleb ärevus või rõõm või ükskõiksus - ükskõik, lõpuks tuleb ikka rahu. Alati. Tavaline erakordne asi.

MAIMÄRKMIK.

2009-06-05T19:03:00.004+03:00

Sellist emotsionaalset laksu nagu esimese lapse sünd, teine enam ei paku. See ei ole sugugi halb. Lihtsalt et tead, mida oodata, kuidas olla. Kõik on rahulikum. Pealegi on tita veel nii väike, et ei taju teda lapsena. On lihtsalt väike olend, kes vajab hoolitsust. Hugo on küll parim suur vend, keda üks tüdruk tahta võiks. Armas, hoolitsev. Hugol tundub koletult suur süda olema. Elab teistele nii lahkelt kaasa, rõõmustab. Minu geenid need küll ei ole. Mina olen nii isekas ja armukade.
Saara sündis täpselt kuu ja päev tagasi kell 5:37. Vähemalt nii läks kirja. Vannitoas kella polnud, mind saadeti teise tuppa vaatama. Tegelikult oli kell 5:32. Mul läks suu hukka. Aga tühja sest, ei hakanud parandama.
Laps viidi lambi alla sooja, vääksus seal omaette. Siis aitasime naise vannist välja. Platsentat tahate kaasa? Ei. Jube jurakas oli. Titt kaalule – 4312grammi. Pikkust 52 cm. Tükk tegu, tükk tegu. Saara pandi mulle sülle. Hoopis teine tunne. Nojah siis. Kui beebi, siis beebi. Ei mingit tunnet, et pillan maha või kuidas ma ometi teda hoian. Kõik on selge. Passis mulle oma läikivate vanamuti silmadega ja vanamuti krimpsus näoga otsa. Ega näinud midagi.
Käisime vanavanaema juures. Hiljem tulisinna veel Urmas Kibuspuu ema. Vaatasin tema nina ja juukseid ning nägin nagu nähakse midagi televiisorist. Nagu nähti midagi vanasti, vana-aasta õhtuti. Veel hiljem oli öö. Otsustasin magama minnes, et maikuuga lõpetan luule. Kuitahes palju materjali kokku saab, ma heidan ta mõneks ajaks kõrvale. Jälle. Kui mitu korda ma pean üht käsikirja tapma? Küsimus on: miks ma üleüldse midagi teen?
See on küsimus pealisülesandest. Tegelikult kirjandus ju ei huvita mind. Sest kirjandus ei ole Jumal.
Võime vaikida on vahel tõeliselt kohutav.

ISA HING 2

2009-05-16T00:06:00.003+03:00

Ma tean, et peaksin kirjutama, kuidas kõik on ja puha, aga paljas mõtegi sellest ajab une peale. Sõnavara (kui seda üldse kunagi oli, kahtlen selles kõvasti) kuivab ka aina enam kokku. Kokutan. Lihtsustan juttu sel määral, et kaheaastane lapski ei mõista mind enam – pudikeeleks. Vaatan kella, see näitab 11:77. Ja mina usun. Nüüd on nii, et hommikuti tuleb kaks last kaissu. Aga ei saa aru, et midagi väga palju muutunud oleks. Ikka sama väsinud.

SEITSE PÄEVA ÜLE - AGA KES NEID ENAM LOEB? EHK VARES VARES

2009-05-03T19:37:00.005+03:00

Naine on käpuli maas ja hingab. Ninast sisse, suust välja. Kusjuures nina on kinni. Mis sa teed? Hinga lõpustega, ütleks vanaisa. Inimene pole kala, hakkab laul naist kummitama. Igatahes, varsti võime vist haiglasse sõita. Mina loen kokaraamatust, kuidas seljankat teha. Kui keegi kõrval niimoodi hingab, tuleb seljanka isu. Täna pole muidugi seljankaks aega, tuleb uus hoog. Püüan naist masseerida, aga ta vingerdab üsna hoolega ning mul on teda kaunis keeruline tabada. Hugo jookseb aias püüdes lindu tabada. Jookseb varesele järgi: “Vares, vares!!!” Lind tatsab edasi. “Vares, vares!” Lähevad pikalt üle terve muru, poiss ja lind, enne kui viimane lendu tõuseb. “Vares, vares!” Lind vist ei teadnud, et ta vares on. Aga väiksel loodusuurijal on pealehakkamist ja silma ja taipu. Tuleme tuppa, tema jätab kõigiga hüvasti: “Tadaa, kuldrenett puu...” Vahib taevasse: "Kuu... armas." Veider mõelda, et alles ta sündis, et alles oli naine käpuli maas ja hingas ja. Aeg lendab nagu vares aiaservalt. Ja hüüdmine ei hoia teda kinni. Kust nüüd äkki see melanhoolne toon? Ei tea. Mulle täitsa meeldib, et aeg lendab. Nii tulevad lapselapsed ka "kohe varsti". Nii ennevanasti lapsevanemad rääkisid: "kohe varsti". Ma ei tea muidugi siiani päris täpselt, mida see tähendab.
Nii. Viimased teated ütlevad, et ninast käib õhku läbi küll. Sellest annab märku tõik, et koer laseb kõhutuult ja proua põgeneb köögist. Seisundit arvestades ikka väga kiiresti.
Ahoi ja beebini!

NELI PÄEVA ÜLE TÄHTAJA

2009-04-30T17:14:00.005+03:00

kobin voodisse
laps hakkab vääksuma
teen nagu magaks

naine tõstab ta meie vahele
vaatab sealt tõsiselt otsa
isa või asi
mees või midagi
(2007)
Igal hommikul heliseb telefon ja mul tuleb vastata: “Ei, ei, midagi ei ole muutunud.” “Andke siis teada,” kõlab vastuseks. Ega emale ju ei ütle ka, et ära helista, kuigi tegelikult tahaks vahelduseks unustada, et oleme last ootamas. Mis siin tegelikult oodata. Küll ta tuleb. Lihtsalt, kogu aeg ei viitsi nii hirmsasti teadvustada seda ootust. Üldiselt olen nohus ja närviline, aga unenäod on endiselt üsna head.
Luuletused on endiselt vanad. Või pooleli.
Neli päeva ei ole üldse palju. Aga naisest on pisut kahju. Pisut. Heh...

VANAD ASJAD, UUED INIMESED

2009-04-25T03:18:00.012+03:00

Veerg on meeldivalt vanamoodne sõna. Selles on asi.
Ma arvasin, et mitmed asjad on selleks ajaks teisiti, kui uuesti blogima hakkan. Vähemasti tundub, et mul oli mingi selge idee miks vahepeal kirjutada ei tahtnud ja kuidas uuesti alustan. Ma ei mäleta täpselt. Tahtsin mõned käsikirjad ära lõpetada. Keskenduda. Aga ma ei ole midagi valmis saanud. Blogist loobumine ei aidanud. Miks olekski pidanud...
Tegelikult olen ma muidugi edasi läinud. Näiteks üleeile öösel, õieti varahommikul, vihastasin enda peale ning lõpetasin valetamise. Tegin suurpuhastuse. Käsikirjas oli palju tekste, mis ootasid, et nad korda tehtaks, kuid ma nägin, et seda ei juhtu ilmselt kunagi. Nad ei meeldi mulle, nad ei ole üldse minu moodi, nad on aegunud, mõttetud ja igavad. Iga tekst peab enda eest väljas olema. Ei mingeid nõrkusehetki, järeleandmisi, suvalist täitematerjali. Nii lihtne see ongi. Ja varsti saab valmis. Saab või? Ei julge lubada. Ma olen nii harjunud, et ikka veel ei saa. Kuidas mu hauaplaadile pidigi kirjutatama? "Peaaegu sai valmis."
Ühel päeval hirmutasin naist, et ehk laps ei sünni enne kui ma oma "lapse" valmis saan. See oli päris hirmus jutt. Ükski naine ei taha sooritada rekordrasedust. Et teen elevandile ära. Kui kaua elevant last kannab? Sa ei taha teada, kui parasjagu kõhunahk viimseni pingul on. Kõigile teistele võin öelda, et vist 22 kuud. Ma ei tea, isa ütles täna sellise numbri. Mul on halb mälu. Järelikult pean luuletama. Pentti Saarikoski ütles, et lüürikud tulevad neist kirjanduslikest annetest, kellel on halb mälu. Just praegu meenub mulle, miks mind blogimine ära tüütas. Samal põhjusel tundsin sellest ka puudust. See on selline mõnus spontaanne hõiklemine, eksole. Ühtlasi võib sellest saada tobe harjumus. Nagu hommikune kohvi. Et pead lonksu võtma, muidu hakkab pea valutama. Saarikoski meenus seetõttu, et olen teda oma päevikusse kirjutanud. Kaks aastat tagasi. See päevik on mu lemmikraamat. Selles on värskust, mida annab vist ainult uue inimese sünd. Hugo oli siis kolm nädalat vana. Paar katkendit võimalikust luuletusest:

kardad et viskad lapse maha
kannatus katkeb kui tema kõrist voogab
lõikav ahastav süüdistav nutt
primitiivne ja võimas

annad röökiva lapse ema kätte
lähed vetsu luku taha
mõttes tõotad endale et
püüad rohkem lapsi mitte teha

laps jääb rinnale magama
väikesest suust tuleb uinutavat
okselõhna ja tukastad ja pillad talle
poolelioleva “plekktrummi” pähe
-oskar kukutas end ka just trepist alla-
raamatunurk riivab tite pähe elu esimese kriimu
ta on nii väsinud ja õnnelik
ainult muigab läbi une

Nendele, kes ei tea - "Plekktrumm" on romaan, mille peategelaseks on poiss, kes ei kasva kunagi suureks. Ok, lõpuks kasvab ka, kuid suurema osa loost on ta kolmeaastase kehas ja tüütab kõiki oma trummimänguga. Hetketi kaunis tülgastav teos, aga tõeliselt meisterlikult kirjutatud. Luuletus on peaaegu tõestisündinud. Lugesin, titt süles, pähe pillamata.
Nii et ootus. Mis raamatute kirjutamisse puutub, siis enamasti ootan iseenda järel. Passiivselt. Justkui midagi lihtsalt juhtuks. See on umbes nii, et istun peatuses ja ootan bussi ja see ei tule ega tule ega tule. Ja mina ei taipa, et tegelikult olen ma bussijuht ka. Ma nüüd ei tea, mida ma just ütlesin. Lapse ootamine on õnneks teisiti. Enne Hugot ma ei saanud aru, et see on päriselt. Olin segaduses ja ärevil. Ja kuidagi kohusetundlikult õnnelik. Praegu olen päriselt õnnelik. Kui vaid mõtlema vaevun. Näiteks just praegu. Vaatan ekraani ja ei saa aru, mida ma siin keset ööd teen, aga nägu peeretab peas. Nii rõõmus, et olen sunnitud oma käsivart hammustama. Sest midagi peab hammustama, kui niimoodi keset ööd istuda.
Tervitan kõiki, kes mind tagasi igatsesid. Ma armastan teid ka.