neljapäev, 29. september 2016

VIGADEPARANDUSPRESIDENT


Jah, see on üks sõna.

Presidendi valimine läks untsu peamiselt seepärast, et osutus üheks episoodiks suuremast poliitilisest draamast. See ei peaks nõnda olema, aga nii juhtus. Koalitsioon manustab lehtede sõnul pikki tekste ega liigu eriti edasi. Kui ainult süüa ning paigal püsida, siis on kõht kinni ja gaasid teevad liiga. Nii on meil valitsuses toatäis puuksukartlikke poliitikuid. Erakonnad selgitavad sisemisi jõujooni. Nii koostööpartnerid kui vastased ootavad huviga, millal keegi komistab. Sõimatakse juba valimatu sõnavaraga. Kellele sedasorti meelelahutus meeldib, siis näiteks Savisaare trupi etteasted on kohustuslik vaatamine. Erinevate huvide summa on kasvanud väga suureks ning koos sellega kiusatus valimised vussi ajada. Inimlik.

Toimuva suhtes valitseb üsna üksmeelne ärritus. Ausalt öeldes meile muidugi meeldib vihastada. Või teiste üle naerda. Loen sotsiaalmeedias nalju, vihapurskeid, parastamisi ja muud ning mõtlen, kui mõnus sel inimesel on: „Tollel hakkas korraks hea.“ Hea on tunda moraalset paremust kellegi suhtes. „Mina teeksin paremini, oskaksin otsustada“ jne. See kipub olema petlik tunne. Ka mina ilkusin eelmises postituses liiga palju.

Kritiseerida on üleüldse liiga lihtne. Kuidas pidev irisemine aga sooritust mõjutab, seda teab igaüks oma kogemusest. Mõtle korraks pedagoogi peale, keda kartsid. Meil oli kunagi üks treener, kes karjus, tutistas ja tatti pritsis. No ei olnud kõige innustavam keskkond korvpalli mängimiseks.

Poliitika pole muidugi minikorvpall, need tegijad peaksid olema harjunud pingega. Ent ka suurte meeste otsustamatus tuleb hirmust eksida.

Olen mõelnud, et paljude jaoks on kujunenud harjumuseks olla kurjustav ja rahulolematu. Harjumus on inimese siseasi – aparaat, mis tiksub omas taktis. Välised sündmused ei pruugi seejuures nii olulised ollagi. Tehakse siis häid või halbu valikuid, aparaat käsib ikka ärrituda. Nagu kord Jeesus ütles : “kellega ma võrdleksin seda sugupõlve? See on laste sarnane, kes istuvad turgudel, hõigates teistele: Me oleme teile vilet puhunud, ja te ei ole tantsinud. Me oleme teile itkenud, ja te ei ole vastu rindu löönud.“ Olgu pulmad või matused, ilma üle saab ikka nuriseda.

Vaadata asjadele leplikult – ka see on otsus. Mulle meeldis ühe sõbra kommentaar, kui kampaaniat arutasime. „Ma poleks arvanud, et Helme muutub mulle sümpaatseks, vähemasti arusaadavaks.“ Tõepoolest. Võib ju olla piinlik tunnistada, aga mõnigi mõte on härral ju arukas. Ma ei ole ilmselt ainus, kellele meeldis see, kuidas koos veedetud aeg kandidaate lähendas.

Vahva oli kuulata, kuidas Kallas pakkus välja mõtte, et teeme kõik korraga ja kordamööda seda tööd. Vaevalt ta minu blogi loeb, aga head mõtted ei vedelegi ainult ühes kohas. See mõte on muidugi teostamatu, aga inimene peab saama vabalt mõelda, ka presidendikandidaat.

Kõik kaotajad muutusid meile armsaks. Siimu pettumus oli nii siiras, et magushapu vaadata. Ma ei ole kahjurõõmus. Võimalik, et see oli tema kõige rahvalähedasem hetk terve karjääri jooksul. Ahastus, et kuidas nii saab. Vot niimoodi tunneb end lihtne eestlane, Siim. Ja küll on hea vahel ahastada.

Harjumuse jõud on tugev ja suviste kandidaatidega jõuti harjuda. Lõpuks tundus, et kes iganes saab ju hakkama ning pole hullu midagi. Mina oleksin leppinud isegi Repsiga. Polekski nii raske olnud. Ja Kallasele annaks andeks ja uue võimaluse. Tasub anda uus võimalus. Anda andeks seitsekümmend korda seitse korda.

Vigade parandus oli üks tüütumaid ülesandeid kooli ajal. Nüri on teha sama tööd mitu korda. Parandust ei olnud aga keeruline teha, kuna kõigile vigadele oli õpetaja tavaliselt viidanud. Mõni asjake ümber teha, see oli ikka suhteliselt väike vaev. Niisamuti on parlament väga kiiresti vigade parandusega hakkama saanud. Vead on kõigile teada. Mitterahuldav teeb avalikkuse ees häbi. Nii mõnigi võis uut nime kuuldes arvata, et vanematekogu mõtles tolle tegelase ise välja, aga Kaljulaid ei ole sugugi täiesti uus „presidendi-matarjal“. Ja ta on päriselt ka olemas.

Temaga lepiks ka. Kuulasin ja oli midagi tuttavlikku. Ja-jah, Triin Soomets loeb niimoodi oma luuletusi. Ütleb rea ja mõtleb kandva pausiga. Soometsal on päris head luuletused ja Kaljulaid mõtleb oma peaga.

Äkki on kogu see draama ninanips kõigile. Keegi ei saa päriselt oma tahtmist. Isegi uus kandidaat, kes päriselt presidendiks ehk ei tahagi. Selles on oma iva. Näiteks pastorite puhul on päris hea märk, kui inimene tunneb, et ei tahaks. Aga peab.

Kõik saavad mingil kombel haiget ja loodetavasti kaine mõistuse juurde tagasi. Oma tahtmist ei ole tarvis saada. Jube raske on olla rahul ja õnnelik, kui aina oma tahtmist tahad ja taga ajad. Aga see on juba omaette jutt.

Võib-olla saame päeva lõpuks juhi Jumala armust, ilma igasuguse irooniata. Kersti „Ninanips“ Kaljulaid. Mulle tundub, et julgen usaldada. Viis aastat pole nii väga pikk aeg. 

Kommentaare ei ole: