kolmapäev, 21. september 2016

PRESIDENDID. ÜKS KORRAGA JA MITU JÄRJEST


Rahvas presidenti valida ei saa, kuid häält saab teha. Või meelt lahutada. Tegelikult on see mugav olukord. Kui me ise valiks, siis oleks hiljem märksa vähem õigust nuriseda. Nii et otsevalimise puudumine on ühiskondlik hüve. Sellest tuleb aru saada. Nüüd saab niisama mängida. Kui ma oleksin valijamees, mida ma peaks tegema?

Jõks. Ta on prillidega. Tark, ent mitte väga ilus. Aga mees, kes on kaotanud juuksed, kuid säilitanud huumorimeele, ei saa olla väga halb inimene, seda ma tean omast käest. Ta tuleb ja ütleb sulle seda, kuidas asjad on. Isegi, kui nad päris nii ei ole. Aga seda on vaja. Isa on kodus ja lapsed peavad isa natuke kartma ka. Jõks on väike laks vastu näppe. Asja eest.

Kaljurand. Olen püüdnud ära mõistatada, miks ta mullegi meeldib ning ka lahenduse leidnud. Kaljurand on keskealine proua, kes väikelinna raamatukogus mind ja teisi kirjanikke kohvi ja pirukatega kostitab, kui külla satume. Tänulik, rõõmsameelne, hoolitsev. Vaatab sulle suurte säravate silmadega otsa ning sina tunned end korraga kohutavalt olulise ja ainulaadsena. Isegi siis, kui su värsid on tegelikult täielik jama. Korraks tärkab sinus eneseusk: „Ma olen tegelikult hea inimene. Ja tähtis inimene. Ega minuta see kultuur ei püsiks…“ Kaljurand on põhjamaa luterikoguduse naisõpetaja. Pika paiga.

Etteheited, et tal puudub poliitiline kogemus, on asjatud. Jutt on täpselt nii ümmargune ja konkreetseid seisukohti vältiv, kui tavalisel peavoolu poliitikul. Tegelikult ma ei tea, mida ta mõtleb või usub. Kõneviis on diplomaatiliselt tempereeritud. Kõrvu jääb kõlama üsna tühi retoorika, mis kordustega uinutab. Sisu on kusagil sahtlis, millele minul ligipääs puudub.

Jõerüüt. Miks tema on ära unustatud ja üles seadmata? Jõerüüt on see kirjanik, kes tahaksin ise olla, kuigi tema raamatuid veel lugenudki ei ole. Vana Euroopa lõhnaga inimene, aga mitte kopitanud. Hea tervisega, värskes õhus viibinud. Julgelt hapukas nisuõlu, grammofoni nõel ning on aega, et lugeda raamatuid. Espresso kõrvale. Vaatad teda ning tahaks uskuda pensionifondidesse. Kuigi tema neid ei müü. Ta on kaine, asjalik ja valetab kandidaatidest iseendale kõige vähem. See võib olla põhjus, miks ta eriti kaugele ei jõudnud. Oleks võinud.

Reps. Kas me suudaks kuulata nii palju tema kõnesid, kui üks presidentuur mahutab? Pealegi, viie lapse ema ei peaks nii kaua Kadriorus elama. Jah, on karm teise pere elu kohta midagi öelda. Ütleme siis nii, et räägin enda perest. Kas ma tahaks, et mu laste ema oleks president? Reps võiks mõned aastad oodata.

Siim, Siim, Siim. Tegelikult on Kallas vuntside ja kahe jalaga Savisaar ja sind üllatab, et sa selle peale varem ei tulnud. Kui veel mõelda, et Savisaar on televisiooniga Brežnev, siis alles hakkab õudne. Kui Siim presidendiks saab, siis tema jaoks läheks asi ainult ülesmäge, sest ta oleks juba alustades kohutavalt ebapopulaarne president. Tavaliselt kukub soosing ametiaja jooksul. Põhiliselt sellepärast, et inimesed lihtsalt tüdinevad ära. Siim on rahva petmises osav. Vist, ega me päriselt tea ju eriti midagi. Üks libe värk on selle Siimuga. Päris kindlasti on ta mees, kes andis sümboolselt naisterahvale jalaga makku ning täiendas seda rõõmsa tõdemusega: „Ma olen võitlejatüüp.“ Tõenäoliselt kandidaat, kes valetab iseendale sama palju kui härra Helme.

Sellised tüübid on ohtlikud. Helme tuleb ja ütleb sulle, kuidas asjad on. Kuigi need asjad ei ole kohe üldse niimoodi. Ta on see igas suguseltsi esinev kõva häälega mees, kes teab kõike, seletab kõik ära ning on üleüldse kuldsete kätega igas valdkonnas. Tegelikult muinasjututegelane.

Ega ei sobi neist keegi presidendiks. Aga kes üldse sobiks? Sellist inimest naljalt ei leia. President on meil ilmalikus ühiskonnas nagu pastori eest. Ta on moodne tähendamissõna sellest, et inimese hing vajab hoolt, kuigi ta seda ise endale ei tunnista. Kuid isegi väikeses koguduses on ühest pastorist vähe. Nii on loomulik, et ükski inimene presidendi rolli välja ei kanna.

Institutsioon on oluline, mitte niivõrd isik. Gräzin, kes asja vastu sõna võttis, ei argumenteerinud teoreetiliselt, vaid nimelt sellega kuidas üks inimene asjaga praktiliselt hakkama on saanud. Kordan, ükski inimene ei saa sellega hakkama. Täpsustus – üks inimene ei saa sellega hakkama. Presidendi kohta peaks seega täitma mitu inimest. Mitu korraga ajaks vist segadusse, aga oletame, et oleks viis aastat ja viis nägu. Nagu eesistumised, teised annavad nii kaua nõu ja valmistavad ette. Kõigil on erinevad pädevused ja tugevused. Üks tunneb paremini seadust, teine inimesi, kolmas lahutab meelt, neljas liidab rahvast ja viies väisab välismaad kõige osavamalt. Selline presidendimudel paneks väga erinevaid inimesi koostööd tegema.

Jah, ilmselt juhtuks ka see, et mitmed praegused kandidaadid ei tahaks sellisel viisil institutsiooni täita. Muidugi on see idee ikka üsna jabur ka. Kuid presidendiks pürgija võiks mõttes mängida.

Kas ego mahuks ära?

Kommentaare ei ole: