pühapäev, 15. november 2015

RETSEPTSIOON

Üldiselt ju luulet eriti ei loeta. Kuna ma ei ole veel teisi vorme selgeks saanud, siis pole mul ka eriti lugejaid. Sõbrad ja tuttavad ostavad ja mõni ehk loeb. Teine paneb viisakalt riiulisse. Ma ei pane seda pahaks. Tegelikult on ju luulevärk selline piinlik iluasi, parem kui silma alt ära panna. Kõige õudsam on, kui keegi sinu teksti seltskonnas ette võtab.

Teinekord satub mõni võõras ka lugema ja see on meeldiv. Kivisildnik luges ja kiitis. Niivõrd ja naapidi. Nii heal poisil kui mina ei õnnestuks ilmselt kurjalt Kivisildnikult paremat kriitikat pälvidagi. Ma olen väga tänulik tähelepanu eest. Kriitika on täpne ja asjakohane. Kõige rõõmsam olen selle üle, et olen viimaks lahti saanud noorluuletaja staatusest ning potentsiaalselt jõudmas otseteed keskikka. Midagi paremat ei oskakski pühapäeva hommikul tahta. Kõik võrdused toovad au.

Kivisildnik Luuleatlases: "Kaarel B. Väljamäe kolmas kogu „Kohvi kõrvale” on kirjastuse Verb toode ja üks nendest haruldastest raamatutest, millega võib tehniliselt jääda rahule. Raamatus ei ole ballasti, autor valdab nii kujundit kui kompositsiooni, tubli töö. Samas pole raamat kaugeltki täiuslik, on literatuurseid teemasid ja nüriolmet ning autori oimetu meelelaad meenutab Kalju Kruusa halvemaid hetki. 

Nüüd oleme jõudnud hetkeni, kus tuleb arutada teemal, kas viis, kuidas autor tehnikat kasutab on kõige tõhusam, vastus on, kaugeltki mitte. Tuleb korrata Jaan Krossi kuldseid sõnu Tõnu Õnnepalu kohta, tegu on keskealise inimesega, kes on tõestanud, et ta oskab silmapaistvalt kirjutada aga pole veel midagi silmapaistvat kirjutanud. Igal juhul on see siin suurte lootuste koht."


Lugenud inimese sõnu tasub usaldada. Minul hakkas hea.

Kommentaare ei ole: