neljapäev, 29. oktoober 2015

RAHAJUTUD

Kultuuriministeerium algatas projekti, mille järgi 2016. aastal makstaks viiele kirjanikule ja viiele kunstnikule riigieelarvest kolme aasta jooksul palka. Huvitav lugu. Ministeeriumis tekkib suurepärane idee maksta kirjanikele selle eest, mida neile teha meeldib. Kirjutamise eest. Iga kirjaniku unistus. Aga kirjanikud on umbusklikud. Kivirähk ei taha. Tal juba on töö. Sauter ära ei ütleks, aga kardaks seda asja. Umbes nagu Tõnisson, kes ei tahtnud raha anda, aga tagurpidi: "Raha ka ei tahaks võtta."
Foto: Postimees

Eks peljatakse kolleegide kadedust ja rahva tigedust. Neist pole kunagi puudu.
Kender tahaks olla riigi poolt keelatud, mitte palgatud. Ta ei saagi muud öelda, sest ta peab igal juhul midagi huvitavat ja eristuvat ütlema. Tal ei ole oma arvamust, tal on igal juhul kontekstist sõltuv eriarvamus. Rooste asub talle omaselt kaitsepositsioonile (kas teda siis parajasti rünnatakse või mitte): "Kirjaniku suud rahaga täis ei topi!" Nojah, eks ta ole toimetaja pealkiri, aga nii ta ütles ka.

Kellele maksta? Eks saavad need, kes muidu ka midagi saavad, arvab noorluuletaja Turk. Jah, kellel on, sellele antakse peale ja kellel pole, sellelt võetakse seegi.

Nendega, kes on kirjutamise lõpetanud, oleks kergem. Krossile oleks võinud palka maksta küll. Kes veel? Unt? Küllap mõni veel...

Elavatega on keerulisem.

Riigipalga asemel võiks olla munitsipaalpalgad. Jube halvasti kõlab. Ütleme siis kogukonna toetus. Soomes pidavat ka lääni- ja linnakirjanikud olema. Mul poleks midagi selle vastu, kui Kohila vald mulle väikese stipi määraks. Tasuks võiks vahel mõne kursuse või muud sarnast teha. Mõlemale kasulik rahasuhe.

Aga ma ei nõua midagi. Igaks juhuks. Äkki mõni pahandab ;)