teisipäev, 22. september 2015

MINU AVALIK KIRI

Remarque’i romaanis „Elusäde“ on keegi Neubauer, kes uue võimu tuules kopsakat kasu lõiganud. Ta on kaubamaja omanik, mille väärtus on kakssada tuhat marka, kuid tema soetas selle viie tuhandega. Soliidne, kuna ta oleks võinud selle ka muidu saada. Eelmine omanik oli nimelt juut. „Ma oleksin maja muidu võinud saada“, mõtles Neubauer. „Pärast seda, kui SS ennast Blanki arvel lõbustanud oli, oleks Blank selle mulle kinkinud. Mina aga andsin talle siiski viis tuhat marka. Täisväärtuslikku raha. Muidugi mitte kohe; tollal mul polnud nii palju. Aga ma tasusin peale esimeste üürirahade sissekasseerimist. Legaalne müük. Vabatahtlik. Notariaalselt kinnitatud. See, et Blank oli laagris õnnetult kukkudes silma kaotanud, käeluu murdnud ja muidki vigastusi saanud, oli olnud õnnetusjuhtum. Neubauer polnud niisugust korraldust andnud. Lampjalgadega inimesed võivad kergesti kukkuda.“

Selline lugu omandisuhete ja varadega segastes oludes, enne sõda ja selle ajal. Ning selle juurde kuuluv eneseveenmine, -rahustamine. Kviitungid on alles, kõik on ametlik. Elada on vaja. Tal on naine, tütar. Sigarid. Küülikud. Tema armsad küülikud, keda ta kunagi ei tapa. Müüb ainult villa. Niimoodi ta seal puuride juures õrnutseb ja unistab loomakesi kapsastega toites. Eemal töötavad vangid tema peenramaal. Puistavad krematooriumituhka vagude vahele. Peenrasse langeb kuuekümne inimese tuhk. Kaksteist on lapsed. „Neubauer hingas sügavalt. See oli tema aed. Ta oli aia eest isiklikult ja seadusekohaselt tasunud. Vanamoodsalt ja ausalt. Täishinna.“ Hea, kui millegi eest ikka täishind on tasutud…

Neubauerid pole maailmast kuskile kadunud. Nad on olemas meie linnas, meie riigis, meie Euroopas. Ja kaugemal. Mida kaugemal, seda kergem on kohut mõista ja keerulisem kord majja lüüa. Ehk ollakse kohati isegi rohkem jultunud. Kviitungeid pole enam alati vaja. Kannatuste ja korralageduse pealt lõigatakse kenake kasum ja külvatakse aina segadust juurde. Kes täishinna maksab? Ei tea. Meil jääb üle vaid pealt vaadata, välja kannatada. Peamine on mitte muutuda neubaueriks. Pisut neubauerit on meis kõigis. Igaühel on talle armsad küülikud või sigarituba. Oskus end veenda, rahustada ja petta. Seepärast tasub pilk tõsta kõrgemale. Mitte ise segadust suurendada, mitte kaasa minna, mitte end veenda selles, et ebaõiglusel on õigus. Mitte lõigata populaarsust ja külvata samal ajal kurjust. Mitte hirmutada, kuna argadega on kerge tehinguid teha. Mitte teisi välja naerda ja nurka suruda, kuigi nii näib lihtsam. Mitte kergekäeliselt alla kirjutada kellegi sümboolsele surmaotsusele. Sest nii kirjutame midagi rasket ja kurja enese südamele.
Süda on neil päevil niigi raske, sest tõukame teist inimest eemale – kaasmaalast ja muulast. Seepärast tuleb säilitada selge mõistus, kannatlikkus. Ehk õnnestub siis isegi midagi korrastada, teiste järelt õige pisut koristada, olgu omad või võõrad. Käia ise valgete sokkidega ning pühkida poriseid jälgi – see on alandav, aga nii on alati olnud. Keegi peab seda tegema. Õnneks pole ka need inimesed maailmast kadunud. Au ja häbi pole kadunud. Puhas süda on alles.   

Elada on vaja. Jah, surmani on vaja elada. Ja võib olla isegi tuhana peenarde vahele langeda, aga langeda siis selge mõistuse ja rahuliku südamega. Ka surres võib säilida julgus. Võib loota, et midagi jääb alles või läheb isegi kasvama. Kõik hea jääb maailma alles. Seda on hea meeles pidada, kui tunded on tugevad. Kurjal ajal on paljudel tunne, et aus ettevaatlikkus tähendab jõhkrust. Või siis vastupidi – siiras heategu on kurjast ja karistatav. Neid tundeid ei tohi uskuma jääda. Isegi, kui saad karistada, omakohtu korras. Kurjad sõnad lammutavad kiiresti ja armsad sõnad ehitavad hirmus aeglaselt. See tundub nii ängistav ja ebaõiglane. Seepärast me tahamegi käega lüüa, kõigepealt endale ja siis teistele. Aga tuleb ikka ehitada. Armsalt ja aeglaselt ehitada ka siis, kui teised lammutavad. Kõik hea võtab aega.

Jääme Jumalaga. Jääme inimeseks.

PS Neubauer saab lõpuks õiglase palga.