teisipäev, 19. mai 2015

TÄNASEKS KÕIK


Päiksega koos tulevad suured ja lärmakad masinad. Juba mitmendat suve. Elan „vaikses“ äärelinnas. Tea, kas selle lärmi pärast kolitaksegi päris maale ära. Mina maale ei taha. Pole kuskile minna ja ma tean, et tuleks sealt tagurpidi tagasi, kui oleks. Mõtlen päriselt minemist, mitte suvist. Mul ei ole vaikuse vastu midagi, aga see ei ole ei maa asi ega linna asi. Vaikus on miski muu inimese sees. Naabruskonnas on aina ehitamist ja vahel on see tüütu küll. Tehakse elu paremaks, ilusamaks. Ehitamine on aina tuleviku elu tarbeks, homse ilu jaoks. Teeme praegu seda, et siis saaks teha toda. Elame tulevikus, milles loodame kohata olevikku, kus viimaks rahu leiame. Küll on masinatel hea elu. Nemad on nagu kõige rohkem kohal oma ülesandega. Aga mida mõtleb mees masina sees? Kus tema elab? Kas tema kodu vajab pidevat kõpitsemist? Mis võimalused ta elus üldse on? Millest ta unistab? Kas masinat juhtides on aega mõelda millestki muust, kui käesolevast?
Sõnu vist tehakse ka vahel tuleviku tarvis. Äkki läheb kellelgi vaja. See tundub ennast täis ja natuke lootusetu. Vahel. Vaatan riiulis raamatuid, mida ma pole veel lugenud. Ja vist ei loegi. Ja keegi teine ka ilmselt ei loe. Neil pole mingit võimalust. Osteti ja pandi riiulisse. Tehti remonti, tuleviku tarvis, ja raamatud tõsteti kuskile kasti ära. Siis pandi tagasi. Keegi ehk lehitses enne kas jätta või mitte. Sedagi on juba päris palju ühe raamatu kohta. Ma ei taha kirjutada riiulisse. Lepin sellega, et kellegi tarvis tänaseks midagi sõnastada. Kui raamat riiulisse seisma jääb, siis las ta olla oma seisundi ja seisusega rahul. Mina kirjutan tänaseks. Kasvõi sellepärast, et mõnel teisel homseni natuke kergem oleks. Aga võib olla need raamatud, mis minu riiulis vaikivad, kuskil ikka räägivad. Kuigi nad tunduvad küll igal pool vaiksed. Külas käies vaatan ikka raamatuselgasid. Seal tunduvad üsna samasugused. Ega aega lugeda ei ole. Sellest ajast on meil aina enam kahju. Seepärast kirjutan ka selle teksti natuke tühja, ei hakka pookima lingiga võrgustikku, et lugejat püüda. Mis sellest nii erilist on. Pealegi kirjutame vist aina enam ühtemoodi. Kuidagi kahetsevalt. Lausetest käib õnnepalu läbi. Aga päev on rõõmus, värske õhu ja valgusega. Selline päev, mis ei jää kuidagi meelde. See on hea.

Kommentaare ei ole: