esmaspäev, 18. mai 2015

SEE TUNNE, KUI...

Selleks ajaks, kui see õige mõte pähe tuleb ärkab laps üles, naine läheb välja, poeg tahab võileiba ja muru niitmist. Küll naabri muru, kuulen seda. Meie laseme omal veel kasvada. Eelmise päeva jalgpallilahing on oma jälje jätnud ning murulapil on hingamispäev. Õige mõte tuleb raamatu kohta, mida peaks just nüüd lugema, mõtte kohta, mille keegi kunagi oma loengus on öelnud, aga täpselt ei mäleta ning oleks tarvis üles otsida. Mitte otsida närviliselt nagu mütsi enne õueminekut, vaid rahulikult otsida. Nii, et võib ka millegi muu põneva otsa sattuda, otsida tubaselt ja aegamisi, otsimist nautides. Aga seda õiget mõtet nüüd seedida, mõelda, sellest rõõmu tunda, temaga koos olla polegi nii lihtne, sest õhtu on käes ja õhtul on oma seaduspära. Õhtu on kiirustav tulija, tal on palju kompsusid ning tal on vaja abi nende lahti pakkimisel. Ning sageli on neid õhtu asju vaadates tunne, et hommikuga ma ei kohtunudki. Ta läks varem ära, märkamatult. Küllap ootas kannatlikult kööginurgas minu tähelepanu. Aga mul oli tegemist. Seda õiget mõtet järgmise hommikuga jagada ei saa. See mõte vist ongi igapäevane piiripealne selgus hommiku ja õhtu vahel. Elamise oskus oleks vist teda päev päevalt venitada. Selline mulje. Laps juba hüüab.

Kommentaare ei ole: