kolmapäev, 20. mai 2015

SIIN ON SEAL


Piisab ühest ööst, kui laps ei maga. Kolme-nelja ajal kukub jutustama, õiendama, vinguma, torkima, hüüdma. Sest väljas on valge ja seda jätkub ka tuppa. Lapse hääl kannab mind pikka painajasse. Pooleldi olen ärkvel. Tean, et peaksin tervenisti tõusma. Äkki isegi arvan, et tõusin. Ei. Naine hoopis. Tüdinult. Kas laps jäi magama? Ei tea, mina magasin. Piisab ühest sellisest ööst, et lihtne tööpäev tunduks tõelise läbimurdena, tipu vallutamisena. Lasen naisel hommikul magada, teised lapsed on oma töödega mujal. Mina teen väiksele putru. Tal on hea tuju. Vaatame putukamultikat ja sööme. Tema sööb, mina joon kohvi. Väikese lapsega olemine on ikka üsna väsitav. Sobib rohkem naistele ka. Mida laps edasi, seda enam olen selles veendunud. Poolteise aastase lapsega on jube palju mässamist. Temaga eriti millestki rääkida ei saa. Loen talle suurte inimeste raamatuid ette. Tal vahet ei ole. Ei ole enam tita ja veel pole inimlaps. Poolteise aastane on pidev piirpealne olukord. Monotoonselt pinev. Kuhu ta oma näpud topib, mida riiulist või sahtlist kisub. Eks ta peab õppima valu ka ja seepärast ei tegele me eriti baby-proofinguga. Selles vanuses on kõik pidevalt katkestatud. Kohv, ajaleht, kiri, kõne, toidu valmistamine. Paus on kogu aeg vale koha peal ja see ongi, mis väsitab. Peale naise ärkamist saan hakata tööd tegema ja mõtlema, aga kuulen, kuidas piiripealne elu korraldab meeleolusid. Vaene naine. Ja nii see elu läheb oma õnneliku ajaga. Õnn on väsitav. Väsinud inimene valiks pigem igavuse. Jälle see äraoleku ja –mineku teema. Mõtlen, kui mul oleks ainult minu väikene perekond, kas ma jaksaks… See on ikka tõsi, et lapse kasvatamiseks on tervet küla tarvis. Isegi isa ja ema ei ole alati küllaldane. Rääkimata üksikutest. Küll on mul nendest kahju. Minu meelest ei ole see võimalik üksi olla isa ja ema ja küla. Vahel muidugi küla segab aitamise asemel. On tegelikult eemal ja laob su toad hukkamõistu täis. Et sa lapsega hakkama ei saa, ei oska kasvatada. „Mina ei teeks oma lapsele iial niimoodi... Meie laps küll teab, et…“ Päris julge on lugeda oma hetkelist tugevust hoopis kellegi teise elu olukorra sisse. Tugevus on alati ainult hetk. Ma vist saan aru nendest, kes ei oska või taha. Keegi peab ju saama. Tuttav sai paar päeva tagasi lapse. Esimese. Kujutlen end tema eufooriasse. Eeldan, et mingil kujul see on tema elus kohal. Tunne, et nüüd saavutaks kõik. Ja nüüd võib kaotada kõik. Ajaarvamise muutumine. Minu jaoks juba varsti kaheksa aastat tagasi. Mõtlen enda ja naise peale. Tore tunne, et varsti oleme keskeas. Keskmised koju tulevad, koduigatsuse aeg. Või kuidas kellelgi.
Teises ajas olemise igatsus ja selle läbinägemine, et see on nii rumal – mõlemad koos ühes lauses, ausalt. Seda olen tahtnud kirjutada. Vaadata kaugemale ja olla kohal oma elus. Leppimine nii rõõmu kui varjuga, selles on Jumala lähedust. Ei peaks teesklema, eriti Tema ees. Ei pea teesklema, et olen rõõmsam, tänulikum või vabam kui tegelikult. Ma ei tea, miks mul koera junne murult korjates usk meelde tuleb. Täna jälle. Veendumus, et ta mõtles oma sõna tõsiselt. Jeesuse tänase ja tulevase samaaegsus. Olen teie juures ja tulen tagasi. Uskliku varustamine kohaloleku ja ootusega, mille taga ei ole pettumust. See ongi uskumise kunst. Mulle tundub, et kunstil ilma selle usuta ongi pettumuse värv, tume ja ängistav, ka läbi naeru. Lausest käib õnnepalu läbi ja teisel pool ei olegi midagi. Või on midagi paratamatult pimedat, valguse kartus. Lõpetuse ingel, kes on pooleldi langenud. Laps tahab valguse käes olla. Seepärast ärkab ja torgib. Laps tahab uskuda, et päeval on mõte sees. Hmm. Äkki ma ei olegi luuletaja. Äkki see on uskumise kunst. Ainult pealispinnal on aeg ajalt sõnad teistele nähtavad…

Masinad alustavad hommikul ja lõpetavad õhtul. Neil on pausid ka. Vaikus peale möödunud rongi mürinat. Intensiivne ja erk. On kuulda, kuidas võililled kasvavad.  

teisipäev, 19. mai 2015

TÄNASEKS KÕIK


Päiksega koos tulevad suured ja lärmakad masinad. Juba mitmendat suve. Elan „vaikses“ äärelinnas. Tea, kas selle lärmi pärast kolitaksegi päris maale ära. Mina maale ei taha. Pole kuskile minna ja ma tean, et tuleks sealt tagurpidi tagasi, kui oleks. Mõtlen päriselt minemist, mitte suvist. Mul ei ole vaikuse vastu midagi, aga see ei ole ei maa asi ega linna asi. Vaikus on miski muu inimese sees. Naabruskonnas on aina ehitamist ja vahel on see tüütu küll. Tehakse elu paremaks, ilusamaks. Ehitamine on aina tuleviku elu tarbeks, homse ilu jaoks. Teeme praegu seda, et siis saaks teha toda. Elame tulevikus, milles loodame kohata olevikku, kus viimaks rahu leiame. Küll on masinatel hea elu. Nemad on nagu kõige rohkem kohal oma ülesandega. Aga mida mõtleb mees masina sees? Kus tema elab? Kas tema kodu vajab pidevat kõpitsemist? Mis võimalused ta elus üldse on? Millest ta unistab? Kas masinat juhtides on aega mõelda millestki muust, kui käesolevast?
Sõnu vist tehakse ka vahel tuleviku tarvis. Äkki läheb kellelgi vaja. See tundub ennast täis ja natuke lootusetu. Vahel. Vaatan riiulis raamatuid, mida ma pole veel lugenud. Ja vist ei loegi. Ja keegi teine ka ilmselt ei loe. Neil pole mingit võimalust. Osteti ja pandi riiulisse. Tehti remonti, tuleviku tarvis, ja raamatud tõsteti kuskile kasti ära. Siis pandi tagasi. Keegi ehk lehitses enne kas jätta või mitte. Sedagi on juba päris palju ühe raamatu kohta. Ma ei taha kirjutada riiulisse. Lepin sellega, et kellegi tarvis tänaseks midagi sõnastada. Kui raamat riiulisse seisma jääb, siis las ta olla oma seisundi ja seisusega rahul. Mina kirjutan tänaseks. Kasvõi sellepärast, et mõnel teisel homseni natuke kergem oleks. Aga võib olla need raamatud, mis minu riiulis vaikivad, kuskil ikka räägivad. Kuigi nad tunduvad küll igal pool vaiksed. Külas käies vaatan ikka raamatuselgasid. Seal tunduvad üsna samasugused. Ega aega lugeda ei ole. Sellest ajast on meil aina enam kahju. Seepärast kirjutan ka selle teksti natuke tühja, ei hakka pookima lingiga võrgustikku, et lugejat püüda. Mis sellest nii erilist on. Pealegi kirjutame vist aina enam ühtemoodi. Kuidagi kahetsevalt. Lausetest käib õnnepalu läbi. Aga päev on rõõmus, värske õhu ja valgusega. Selline päev, mis ei jää kuidagi meelde. See on hea.

esmaspäev, 18. mai 2015

SEE TUNNE, KUI...

Selleks ajaks, kui see õige mõte pähe tuleb ärkab laps üles, naine läheb välja, poeg tahab võileiba ja muru niitmist. Küll naabri muru, kuulen seda. Meie laseme omal veel kasvada. Eelmise päeva jalgpallilahing on oma jälje jätnud ning murulapil on hingamispäev. Õige mõte tuleb raamatu kohta, mida peaks just nüüd lugema, mõtte kohta, mille keegi kunagi oma loengus on öelnud, aga täpselt ei mäleta ning oleks tarvis üles otsida. Mitte otsida närviliselt nagu mütsi enne õueminekut, vaid rahulikult otsida. Nii, et võib ka millegi muu põneva otsa sattuda, otsida tubaselt ja aegamisi, otsimist nautides. Aga seda õiget mõtet nüüd seedida, mõelda, sellest rõõmu tunda, temaga koos olla polegi nii lihtne, sest õhtu on käes ja õhtul on oma seaduspära. Õhtu on kiirustav tulija, tal on palju kompsusid ning tal on vaja abi nende lahti pakkimisel. Ning sageli on neid õhtu asju vaadates tunne, et hommikuga ma ei kohtunudki. Ta läks varem ära, märkamatult. Küllap ootas kannatlikult kööginurgas minu tähelepanu. Aga mul oli tegemist. Seda õiget mõtet järgmise hommikuga jagada ei saa. See mõte vist ongi igapäevane piiripealne selgus hommiku ja õhtu vahel. Elamise oskus oleks vist teda päev päevalt venitada. Selline mulje. Laps juba hüüab.