laupäev, 7. märts 2015

LAUPÄEVANE LUGEMINE

V.Ladõnskaja „Lasnamäe valge laev“.

Pane ajaleht kõrvale ja võta mõni raamat.
...

Üheteistkümnendalt leheküljelt leiab plekid, mille ilmselt on jätnud kohvi. Mind ei sega lugemisjäljed raamatutes. Meeldiv pigem.

See ei ole elulooraamat. Hea raamat on. „Väikest kasvu, õpetajale kohaselt tagasihoidlikult riides, kuid alati hoolitsetud eesti keele õpetaja Tomila Radimirovna ilmus ühte Lasnamäe kooli, kui ta oli juba auväärses eas, mil aeg jääb seisma ja jätab inimese välimuse rahule.“ See on lause, millel on minu jaoks hea vene kirjanduse mekk küljes ning samas saab selgeks, miks autori eesti keel on nii tugev. Sellised õpetajad on maa sool. „Sa küsisid Lasnamäe kohta. Nüüd tagantjärele mõeldes ei saa ma aru, kuidas me üldse ellu jäime.“ Nii räägib üks tegelastest, noormees. Empaatiaga kirjutatud tegelasi on palju. Tüübid on pandud ilukirjanduslikku vormi, aga see ei ole romaan ega jutustus. Non-fiction, esseistlik mälukirjandus.

Lasnamäe on täiesti teine maailm. Püüan meenutada, kas mul lapsepõlvest on mõni konkreetne kogemus, aga vist mitte. Täiesti võimalik, et laste omavahelistes juttudes oli see paik, kuhu sattumist ei soovitatud. Meil oli kodus isamaaliste laulude vihik. Täpselt ei meenu, aga võisime vabalt oma Kapa-Kohila korteris karjuda: „Peatage Lasnamäe!“. Võõra ahistuse ja kurjuse nimi, millel polegi pistmist sealsete inimestega. Meie majas elas palju muukeelseid. Tere öeldi, nimesid teati.

Keelebarjäär oli reaalne. Meievanused ei õppinud vene keelt põhimõtteliselt selgeks. Ja vene armeest, mis pisut vanematele keelt õpetasid, pääsesime tänu oma riigile.


Tegelikult ei ole midagi imelikku selles, et kogukonnas elavad eraldi. Ka ühe rahvuse sees on eri kogukonnad. Lihtsalt ajalugu on nii keeruline, et see eraldiolek on valusam ja kokkusaamine eriti kohmetu. Aga selles raamatus on kokkusaamist. Valulikku, püüdlikku, pettunud, andestavat.
Võib olla on see põlvkondlik hingesugulus, mis ületab rahvuste piirid. Võib olla on see lihtsalt üldinimlik äratundmine. Kõigi lapsepõlves seisab aeg õndsalt paigal. Loed ja saad aru. Vahet ei ole, Kohila või Lasnamäe. Või ei. Tegelikult on. Lasnamäe lapsed avastasid, et nad on justkui sattunud eikusagilt. Juured on katki ja nad ei ole süüdi. „Mul on tunne, et ma olen kogu elu otsinud oma kodu.“ Ei pea elama Lasnamäel, et tajuda seda katkestust. Et pole kohta, kuhu tagasi tulla. Aga Lasnamäe on kujund kodutusest. On meil õigus neid halvustada, et on üks paks võlur, kes end moondab kodutunde kehastuseks, kes mõistab seda lugu ja kogub hääli? Ka Edgarist saab lugeda. Ei midagi väga uut, aga selle raamatu raami sees värskendav siiski.

Ei pea elama Lasnamäel, et valget laeva oodata. Ilmselt on aeg Lasnamäega leppida. See maastik ei kao kuhugi. Võib ju rahvusromantiliselt maa poole õhata, aga külad on tühjad ja Lasnamäe täis. Seal on naati, aga siin on kõike.

Ladõnskaja nimi tähendab leppimist. Võidukas lepitaja? Võiks ju olla.