neljapäev, 19. november 2015

pühapäev, 15. november 2015

RETSEPTSIOON

Üldiselt ju luulet eriti ei loeta. Kuna ma ei ole veel teisi vorme selgeks saanud, siis pole mul ka eriti lugejaid. Sõbrad ja tuttavad ostavad ja mõni ehk loeb. Teine paneb viisakalt riiulisse. Ma ei pane seda pahaks. Tegelikult on ju luulevärk selline piinlik iluasi, parem kui silma alt ära panna. Kõige õudsam on, kui keegi sinu teksti seltskonnas ette võtab.

Teinekord satub mõni võõras ka lugema ja see on meeldiv. Kivisildnik luges ja kiitis. Niivõrd ja naapidi. Nii heal poisil kui mina ei õnnestuks ilmselt kurjalt Kivisildnikult paremat kriitikat pälvidagi. Ma olen väga tänulik tähelepanu eest. Kriitika on täpne ja asjakohane. Kõige rõõmsam olen selle üle, et olen viimaks lahti saanud noorluuletaja staatusest ning potentsiaalselt jõudmas otseteed keskikka. Midagi paremat ei oskakski pühapäeva hommikul tahta. Kõik võrdused toovad au.

Kivisildnik Luuleatlases: "Kaarel B. Väljamäe kolmas kogu „Kohvi kõrvale” on kirjastuse Verb toode ja üks nendest haruldastest raamatutest, millega võib tehniliselt jääda rahule. Raamatus ei ole ballasti, autor valdab nii kujundit kui kompositsiooni, tubli töö. Samas pole raamat kaugeltki täiuslik, on literatuurseid teemasid ja nüriolmet ning autori oimetu meelelaad meenutab Kalju Kruusa halvemaid hetki. 

Nüüd oleme jõudnud hetkeni, kus tuleb arutada teemal, kas viis, kuidas autor tehnikat kasutab on kõige tõhusam, vastus on, kaugeltki mitte. Tuleb korrata Jaan Krossi kuldseid sõnu Tõnu Õnnepalu kohta, tegu on keskealise inimesega, kes on tõestanud, et ta oskab silmapaistvalt kirjutada aga pole veel midagi silmapaistvat kirjutanud. Igal juhul on see siin suurte lootuste koht."


Lugenud inimese sõnu tasub usaldada. Minul hakkas hea.

neljapäev, 29. oktoober 2015

RAHAJUTUD

Kultuuriministeerium algatas projekti, mille järgi 2016. aastal makstaks viiele kirjanikule ja viiele kunstnikule riigieelarvest kolme aasta jooksul palka. Huvitav lugu. Ministeeriumis tekkib suurepärane idee maksta kirjanikele selle eest, mida neile teha meeldib. Kirjutamise eest. Iga kirjaniku unistus. Aga kirjanikud on umbusklikud. Kivirähk ei taha. Tal juba on töö. Sauter ära ei ütleks, aga kardaks seda asja. Umbes nagu Tõnisson, kes ei tahtnud raha anda, aga tagurpidi: "Raha ka ei tahaks võtta."
Foto: Postimees

Eks peljatakse kolleegide kadedust ja rahva tigedust. Neist pole kunagi puudu.
Kender tahaks olla riigi poolt keelatud, mitte palgatud. Ta ei saagi muud öelda, sest ta peab igal juhul midagi huvitavat ja eristuvat ütlema. Tal ei ole oma arvamust, tal on igal juhul kontekstist sõltuv eriarvamus. Rooste asub talle omaselt kaitsepositsioonile (kas teda siis parajasti rünnatakse või mitte): "Kirjaniku suud rahaga täis ei topi!" Nojah, eks ta ole toimetaja pealkiri, aga nii ta ütles ka.

Kellele maksta? Eks saavad need, kes muidu ka midagi saavad, arvab noorluuletaja Turk. Jah, kellel on, sellele antakse peale ja kellel pole, sellelt võetakse seegi.

Nendega, kes on kirjutamise lõpetanud, oleks kergem. Krossile oleks võinud palka maksta küll. Kes veel? Unt? Küllap mõni veel...

Elavatega on keerulisem.

Riigipalga asemel võiks olla munitsipaalpalgad. Jube halvasti kõlab. Ütleme siis kogukonna toetus. Soomes pidavat ka lääni- ja linnakirjanikud olema. Mul poleks midagi selle vastu, kui Kohila vald mulle väikese stipi määraks. Tasuks võiks vahel mõne kursuse või muud sarnast teha. Mõlemale kasulik rahasuhe.

Aga ma ei nõua midagi. Igaks juhuks. Äkki mõni pahandab ;)

teisipäev, 22. september 2015

MINU AVALIK KIRI

Remarque’i romaanis „Elusäde“ on keegi Neubauer, kes uue võimu tuules kopsakat kasu lõiganud. Ta on kaubamaja omanik, mille väärtus on kakssada tuhat marka, kuid tema soetas selle viie tuhandega. Soliidne, kuna ta oleks võinud selle ka muidu saada. Eelmine omanik oli nimelt juut. „Ma oleksin maja muidu võinud saada“, mõtles Neubauer. „Pärast seda, kui SS ennast Blanki arvel lõbustanud oli, oleks Blank selle mulle kinkinud. Mina aga andsin talle siiski viis tuhat marka. Täisväärtuslikku raha. Muidugi mitte kohe; tollal mul polnud nii palju. Aga ma tasusin peale esimeste üürirahade sissekasseerimist. Legaalne müük. Vabatahtlik. Notariaalselt kinnitatud. See, et Blank oli laagris õnnetult kukkudes silma kaotanud, käeluu murdnud ja muidki vigastusi saanud, oli olnud õnnetusjuhtum. Neubauer polnud niisugust korraldust andnud. Lampjalgadega inimesed võivad kergesti kukkuda.“

Selline lugu omandisuhete ja varadega segastes oludes, enne sõda ja selle ajal. Ning selle juurde kuuluv eneseveenmine, -rahustamine. Kviitungid on alles, kõik on ametlik. Elada on vaja. Tal on naine, tütar. Sigarid. Küülikud. Tema armsad küülikud, keda ta kunagi ei tapa. Müüb ainult villa. Niimoodi ta seal puuride juures õrnutseb ja unistab loomakesi kapsastega toites. Eemal töötavad vangid tema peenramaal. Puistavad krematooriumituhka vagude vahele. Peenrasse langeb kuuekümne inimese tuhk. Kaksteist on lapsed. „Neubauer hingas sügavalt. See oli tema aed. Ta oli aia eest isiklikult ja seadusekohaselt tasunud. Vanamoodsalt ja ausalt. Täishinna.“ Hea, kui millegi eest ikka täishind on tasutud…

Neubauerid pole maailmast kuskile kadunud. Nad on olemas meie linnas, meie riigis, meie Euroopas. Ja kaugemal. Mida kaugemal, seda kergem on kohut mõista ja keerulisem kord majja lüüa. Ehk ollakse kohati isegi rohkem jultunud. Kviitungeid pole enam alati vaja. Kannatuste ja korralageduse pealt lõigatakse kenake kasum ja külvatakse aina segadust juurde. Kes täishinna maksab? Ei tea. Meil jääb üle vaid pealt vaadata, välja kannatada. Peamine on mitte muutuda neubaueriks. Pisut neubauerit on meis kõigis. Igaühel on talle armsad küülikud või sigarituba. Oskus end veenda, rahustada ja petta. Seepärast tasub pilk tõsta kõrgemale. Mitte ise segadust suurendada, mitte kaasa minna, mitte end veenda selles, et ebaõiglusel on õigus. Mitte lõigata populaarsust ja külvata samal ajal kurjust. Mitte hirmutada, kuna argadega on kerge tehinguid teha. Mitte teisi välja naerda ja nurka suruda, kuigi nii näib lihtsam. Mitte kergekäeliselt alla kirjutada kellegi sümboolsele surmaotsusele. Sest nii kirjutame midagi rasket ja kurja enese südamele.
Süda on neil päevil niigi raske, sest tõukame teist inimest eemale – kaasmaalast ja muulast. Seepärast tuleb säilitada selge mõistus, kannatlikkus. Ehk õnnestub siis isegi midagi korrastada, teiste järelt õige pisut koristada, olgu omad või võõrad. Käia ise valgete sokkidega ning pühkida poriseid jälgi – see on alandav, aga nii on alati olnud. Keegi peab seda tegema. Õnneks pole ka need inimesed maailmast kadunud. Au ja häbi pole kadunud. Puhas süda on alles.   

Elada on vaja. Jah, surmani on vaja elada. Ja võib olla isegi tuhana peenarde vahele langeda, aga langeda siis selge mõistuse ja rahuliku südamega. Ka surres võib säilida julgus. Võib loota, et midagi jääb alles või läheb isegi kasvama. Kõik hea jääb maailma alles. Seda on hea meeles pidada, kui tunded on tugevad. Kurjal ajal on paljudel tunne, et aus ettevaatlikkus tähendab jõhkrust. Või siis vastupidi – siiras heategu on kurjast ja karistatav. Neid tundeid ei tohi uskuma jääda. Isegi, kui saad karistada, omakohtu korras. Kurjad sõnad lammutavad kiiresti ja armsad sõnad ehitavad hirmus aeglaselt. See tundub nii ängistav ja ebaõiglane. Seepärast me tahamegi käega lüüa, kõigepealt endale ja siis teistele. Aga tuleb ikka ehitada. Armsalt ja aeglaselt ehitada ka siis, kui teised lammutavad. Kõik hea võtab aega.

Jääme Jumalaga. Jääme inimeseks.

PS Neubauer saab lõpuks õiglase palga.

kolmapäev, 20. mai 2015

SIIN ON SEAL


Piisab ühest ööst, kui laps ei maga. Kolme-nelja ajal kukub jutustama, õiendama, vinguma, torkima, hüüdma. Sest väljas on valge ja seda jätkub ka tuppa. Lapse hääl kannab mind pikka painajasse. Pooleldi olen ärkvel. Tean, et peaksin tervenisti tõusma. Äkki isegi arvan, et tõusin. Ei. Naine hoopis. Tüdinult. Kas laps jäi magama? Ei tea, mina magasin. Piisab ühest sellisest ööst, et lihtne tööpäev tunduks tõelise läbimurdena, tipu vallutamisena. Lasen naisel hommikul magada, teised lapsed on oma töödega mujal. Mina teen väiksele putru. Tal on hea tuju. Vaatame putukamultikat ja sööme. Tema sööb, mina joon kohvi. Väikese lapsega olemine on ikka üsna väsitav. Sobib rohkem naistele ka. Mida laps edasi, seda enam olen selles veendunud. Poolteise aastase lapsega on jube palju mässamist. Temaga eriti millestki rääkida ei saa. Loen talle suurte inimeste raamatuid ette. Tal vahet ei ole. Ei ole enam tita ja veel pole inimlaps. Poolteise aastane on pidev piirpealne olukord. Monotoonselt pinev. Kuhu ta oma näpud topib, mida riiulist või sahtlist kisub. Eks ta peab õppima valu ka ja seepärast ei tegele me eriti baby-proofinguga. Selles vanuses on kõik pidevalt katkestatud. Kohv, ajaleht, kiri, kõne, toidu valmistamine. Paus on kogu aeg vale koha peal ja see ongi, mis väsitab. Peale naise ärkamist saan hakata tööd tegema ja mõtlema, aga kuulen, kuidas piiripealne elu korraldab meeleolusid. Vaene naine. Ja nii see elu läheb oma õnneliku ajaga. Õnn on väsitav. Väsinud inimene valiks pigem igavuse. Jälle see äraoleku ja –mineku teema. Mõtlen, kui mul oleks ainult minu väikene perekond, kas ma jaksaks… See on ikka tõsi, et lapse kasvatamiseks on tervet küla tarvis. Isegi isa ja ema ei ole alati küllaldane. Rääkimata üksikutest. Küll on mul nendest kahju. Minu meelest ei ole see võimalik üksi olla isa ja ema ja küla. Vahel muidugi küla segab aitamise asemel. On tegelikult eemal ja laob su toad hukkamõistu täis. Et sa lapsega hakkama ei saa, ei oska kasvatada. „Mina ei teeks oma lapsele iial niimoodi... Meie laps küll teab, et…“ Päris julge on lugeda oma hetkelist tugevust hoopis kellegi teise elu olukorra sisse. Tugevus on alati ainult hetk. Ma vist saan aru nendest, kes ei oska või taha. Keegi peab ju saama. Tuttav sai paar päeva tagasi lapse. Esimese. Kujutlen end tema eufooriasse. Eeldan, et mingil kujul see on tema elus kohal. Tunne, et nüüd saavutaks kõik. Ja nüüd võib kaotada kõik. Ajaarvamise muutumine. Minu jaoks juba varsti kaheksa aastat tagasi. Mõtlen enda ja naise peale. Tore tunne, et varsti oleme keskeas. Keskmised koju tulevad, koduigatsuse aeg. Või kuidas kellelgi.
Teises ajas olemise igatsus ja selle läbinägemine, et see on nii rumal – mõlemad koos ühes lauses, ausalt. Seda olen tahtnud kirjutada. Vaadata kaugemale ja olla kohal oma elus. Leppimine nii rõõmu kui varjuga, selles on Jumala lähedust. Ei peaks teesklema, eriti Tema ees. Ei pea teesklema, et olen rõõmsam, tänulikum või vabam kui tegelikult. Ma ei tea, miks mul koera junne murult korjates usk meelde tuleb. Täna jälle. Veendumus, et ta mõtles oma sõna tõsiselt. Jeesuse tänase ja tulevase samaaegsus. Olen teie juures ja tulen tagasi. Uskliku varustamine kohaloleku ja ootusega, mille taga ei ole pettumust. See ongi uskumise kunst. Mulle tundub, et kunstil ilma selle usuta ongi pettumuse värv, tume ja ängistav, ka läbi naeru. Lausest käib õnnepalu läbi ja teisel pool ei olegi midagi. Või on midagi paratamatult pimedat, valguse kartus. Lõpetuse ingel, kes on pooleldi langenud. Laps tahab valguse käes olla. Seepärast ärkab ja torgib. Laps tahab uskuda, et päeval on mõte sees. Hmm. Äkki ma ei olegi luuletaja. Äkki see on uskumise kunst. Ainult pealispinnal on aeg ajalt sõnad teistele nähtavad…

Masinad alustavad hommikul ja lõpetavad õhtul. Neil on pausid ka. Vaikus peale möödunud rongi mürinat. Intensiivne ja erk. On kuulda, kuidas võililled kasvavad.  

teisipäev, 19. mai 2015

TÄNASEKS KÕIK


Päiksega koos tulevad suured ja lärmakad masinad. Juba mitmendat suve. Elan „vaikses“ äärelinnas. Tea, kas selle lärmi pärast kolitaksegi päris maale ära. Mina maale ei taha. Pole kuskile minna ja ma tean, et tuleks sealt tagurpidi tagasi, kui oleks. Mõtlen päriselt minemist, mitte suvist. Mul ei ole vaikuse vastu midagi, aga see ei ole ei maa asi ega linna asi. Vaikus on miski muu inimese sees. Naabruskonnas on aina ehitamist ja vahel on see tüütu küll. Tehakse elu paremaks, ilusamaks. Ehitamine on aina tuleviku elu tarbeks, homse ilu jaoks. Teeme praegu seda, et siis saaks teha toda. Elame tulevikus, milles loodame kohata olevikku, kus viimaks rahu leiame. Küll on masinatel hea elu. Nemad on nagu kõige rohkem kohal oma ülesandega. Aga mida mõtleb mees masina sees? Kus tema elab? Kas tema kodu vajab pidevat kõpitsemist? Mis võimalused ta elus üldse on? Millest ta unistab? Kas masinat juhtides on aega mõelda millestki muust, kui käesolevast?
Sõnu vist tehakse ka vahel tuleviku tarvis. Äkki läheb kellelgi vaja. See tundub ennast täis ja natuke lootusetu. Vahel. Vaatan riiulis raamatuid, mida ma pole veel lugenud. Ja vist ei loegi. Ja keegi teine ka ilmselt ei loe. Neil pole mingit võimalust. Osteti ja pandi riiulisse. Tehti remonti, tuleviku tarvis, ja raamatud tõsteti kuskile kasti ära. Siis pandi tagasi. Keegi ehk lehitses enne kas jätta või mitte. Sedagi on juba päris palju ühe raamatu kohta. Ma ei taha kirjutada riiulisse. Lepin sellega, et kellegi tarvis tänaseks midagi sõnastada. Kui raamat riiulisse seisma jääb, siis las ta olla oma seisundi ja seisusega rahul. Mina kirjutan tänaseks. Kasvõi sellepärast, et mõnel teisel homseni natuke kergem oleks. Aga võib olla need raamatud, mis minu riiulis vaikivad, kuskil ikka räägivad. Kuigi nad tunduvad küll igal pool vaiksed. Külas käies vaatan ikka raamatuselgasid. Seal tunduvad üsna samasugused. Ega aega lugeda ei ole. Sellest ajast on meil aina enam kahju. Seepärast kirjutan ka selle teksti natuke tühja, ei hakka pookima lingiga võrgustikku, et lugejat püüda. Mis sellest nii erilist on. Pealegi kirjutame vist aina enam ühtemoodi. Kuidagi kahetsevalt. Lausetest käib õnnepalu läbi. Aga päev on rõõmus, värske õhu ja valgusega. Selline päev, mis ei jää kuidagi meelde. See on hea.

esmaspäev, 18. mai 2015

SEE TUNNE, KUI...

Selleks ajaks, kui see õige mõte pähe tuleb ärkab laps üles, naine läheb välja, poeg tahab võileiba ja muru niitmist. Küll naabri muru, kuulen seda. Meie laseme omal veel kasvada. Eelmise päeva jalgpallilahing on oma jälje jätnud ning murulapil on hingamispäev. Õige mõte tuleb raamatu kohta, mida peaks just nüüd lugema, mõtte kohta, mille keegi kunagi oma loengus on öelnud, aga täpselt ei mäleta ning oleks tarvis üles otsida. Mitte otsida närviliselt nagu mütsi enne õueminekut, vaid rahulikult otsida. Nii, et võib ka millegi muu põneva otsa sattuda, otsida tubaselt ja aegamisi, otsimist nautides. Aga seda õiget mõtet nüüd seedida, mõelda, sellest rõõmu tunda, temaga koos olla polegi nii lihtne, sest õhtu on käes ja õhtul on oma seaduspära. Õhtu on kiirustav tulija, tal on palju kompsusid ning tal on vaja abi nende lahti pakkimisel. Ning sageli on neid õhtu asju vaadates tunne, et hommikuga ma ei kohtunudki. Ta läks varem ära, märkamatult. Küllap ootas kannatlikult kööginurgas minu tähelepanu. Aga mul oli tegemist. Seda õiget mõtet järgmise hommikuga jagada ei saa. See mõte vist ongi igapäevane piiripealne selgus hommiku ja õhtu vahel. Elamise oskus oleks vist teda päev päevalt venitada. Selline mulje. Laps juba hüüab.

laupäev, 7. märts 2015

LAUPÄEVANE LUGEMINE

V.Ladõnskaja „Lasnamäe valge laev“.

Pane ajaleht kõrvale ja võta mõni raamat.
...

Üheteistkümnendalt leheküljelt leiab plekid, mille ilmselt on jätnud kohvi. Mind ei sega lugemisjäljed raamatutes. Meeldiv pigem.

See ei ole elulooraamat. Hea raamat on. „Väikest kasvu, õpetajale kohaselt tagasihoidlikult riides, kuid alati hoolitsetud eesti keele õpetaja Tomila Radimirovna ilmus ühte Lasnamäe kooli, kui ta oli juba auväärses eas, mil aeg jääb seisma ja jätab inimese välimuse rahule.“ See on lause, millel on minu jaoks hea vene kirjanduse mekk küljes ning samas saab selgeks, miks autori eesti keel on nii tugev. Sellised õpetajad on maa sool. „Sa küsisid Lasnamäe kohta. Nüüd tagantjärele mõeldes ei saa ma aru, kuidas me üldse ellu jäime.“ Nii räägib üks tegelastest, noormees. Empaatiaga kirjutatud tegelasi on palju. Tüübid on pandud ilukirjanduslikku vormi, aga see ei ole romaan ega jutustus. Non-fiction, esseistlik mälukirjandus.

Lasnamäe on täiesti teine maailm. Püüan meenutada, kas mul lapsepõlvest on mõni konkreetne kogemus, aga vist mitte. Täiesti võimalik, et laste omavahelistes juttudes oli see paik, kuhu sattumist ei soovitatud. Meil oli kodus isamaaliste laulude vihik. Täpselt ei meenu, aga võisime vabalt oma Kapa-Kohila korteris karjuda: „Peatage Lasnamäe!“. Võõra ahistuse ja kurjuse nimi, millel polegi pistmist sealsete inimestega. Meie majas elas palju muukeelseid. Tere öeldi, nimesid teati.

Keelebarjäär oli reaalne. Meievanused ei õppinud vene keelt põhimõtteliselt selgeks. Ja vene armeest, mis pisut vanematele keelt õpetasid, pääsesime tänu oma riigile.


Tegelikult ei ole midagi imelikku selles, et kogukonnas elavad eraldi. Ka ühe rahvuse sees on eri kogukonnad. Lihtsalt ajalugu on nii keeruline, et see eraldiolek on valusam ja kokkusaamine eriti kohmetu. Aga selles raamatus on kokkusaamist. Valulikku, püüdlikku, pettunud, andestavat.
Võib olla on see põlvkondlik hingesugulus, mis ületab rahvuste piirid. Võib olla on see lihtsalt üldinimlik äratundmine. Kõigi lapsepõlves seisab aeg õndsalt paigal. Loed ja saad aru. Vahet ei ole, Kohila või Lasnamäe. Või ei. Tegelikult on. Lasnamäe lapsed avastasid, et nad on justkui sattunud eikusagilt. Juured on katki ja nad ei ole süüdi. „Mul on tunne, et ma olen kogu elu otsinud oma kodu.“ Ei pea elama Lasnamäel, et tajuda seda katkestust. Et pole kohta, kuhu tagasi tulla. Aga Lasnamäe on kujund kodutusest. On meil õigus neid halvustada, et on üks paks võlur, kes end moondab kodutunde kehastuseks, kes mõistab seda lugu ja kogub hääli? Ka Edgarist saab lugeda. Ei midagi väga uut, aga selle raamatu raami sees värskendav siiski.

Ei pea elama Lasnamäel, et valget laeva oodata. Ilmselt on aeg Lasnamäega leppida. See maastik ei kao kuhugi. Võib ju rahvusromantiliselt maa poole õhata, aga külad on tühjad ja Lasnamäe täis. Seal on naati, aga siin on kõike.

Ladõnskaja nimi tähendab leppimist. Võidukas lepitaja? Võiks ju olla.