laupäev, 5. jaanuar 2013

KUUS LUGU KAHETEISTKÜMNENDAST

RAAMATUST JA KIRJUTAMISEST

„That wasn’t flying! That was… falling with style“.(Woody, Toy Story)

Aastavahetuse märksõnade hulka kuuluvad korrastamine, süvenemine, järele mõtlemine. Millel üle sa tube koristades arutled? Kas see korrastab ka sisemiselt, on kergem midagi ära visata? Või leiab nii midagi üles?

Jaanuaris ilmub raamat. Minu teine luulekogu. Aasta lõpuks astun rahus enesega uue sammu ja tõstan esimese ka riiulisse tagasi. Võtan, sirvin ja näen, et see on täiesti võõra inimese kirjutatud. Olen muutunud, aga et nii palju… See meeldib mulle. Nüüd märkan, et dramatiseerin üle. See riiulisse tõstmine polnud mingi vägitegu. Ma tegelikult lihtsalt leidsin vana raamatu üles.

Mind painab küsimus: milleks kirjutada? See väike kriis on tervisliku annusena vajalik. Liigne kahtlemine on kirjutaja poos ning kahtluseta kirjutavad ainult grafomaanid. Ma ei oska täpset vastust, mille uuesti avastasin, ühte lausesse kirja panna. Aga ma tean. See on peamine. Mida kirjutada? Luuleraamatu kirjutamist ei pea ette võtma, kätte võtma ega midagi. See tuleb ise nagu nuusutav koer. Võiks kirjutada oma esimese romaani. Sisuliselt olen esimese luuletustena laiali pillanud, aga vormiliselt esimese. Seda ei tohi liiga kaua edasi lükata. Esimene on niikuinii ainult proov. Kui tahta kõike ära öelda, siis läheb halvasti. Perfektsionism lõhub romaanidebüüdid ära. Lugesin Jimi romaani (Ma olen elus olemise tunne). Raamatut lugedes peaks mind ikkagi ühel hetkel huvitama, mis tegelastest saab. Jimi raamatut lugedes süveneb minus ükskõiksus. See võib olla ka romaani eesmärk – tekitada küsimus, miks ma kaasa ei ela, miks puudub empaatia. Miks ma ei ela? Ei tea. Kirjutada meelega nii, et lugu ei köidaks - mõni võib ju väita, et seda taotleti, aga ma ei usu. Mõelge, mida tahes. Romaanis on põhiline ikka lugu. Elus olemises pole lugu,  vähemalt mitte sellist, mis kaasa kisuks. On tegelased, kes on maskid. Nad mängivad, kuid ei ava ennast. See romaan, nagu mitmed selle põlvkonna romaanid, on lihtsalt üks pikk muusikavideo. Ilus, seda küll. Selle poolest eristub. Jimil on lauset. Ja mul on hea meel, et ta selle teksti avaldas.

Esitlen oma raamatu ära. Oivaline õhtu. Teeme pannkooke ja pakume piimaga. Järgmisel päeval kirjutan lühikese tobeda loo:

Ma palun, ärge naerge. Teil on hea, aga mul ei ole sellest mingit kasu. Täiesti ebatervislik, ma räägin teile. Kõige hullem asi on täiskarske koomiku pohmell. Täna on tore, te kõik naerate. Aga mis te arvate mis minust homme saab?  Inimesed helistavad, keegi pole adekvaatne. Räägivad ainult oma asjadest. Üks peab kassi magama panema. Küll on kurb, vaene loom. Teisel läheb sõber vangi. Küll on päti elu raske! Väga eluline, eks ole. Aga saage minust ka aru. Eile kõik veel naersid, aga täna on rõhuv vaikus. Tunned end nii süüdi, et kohutav. Kellele ma veel pean helistama? Tahaks selgitusi anda. Veel midagi lisada, oma isiksuse sügavusi jagada. Saate aru, teie eile naersite, aga mina pean täna edasi elama. Lähed õue, taevast sajab valget jura näkku. Pisarad ka ei paista välja! Pealekat on vaja, loogiline. Mida ma teen, hakkan ise naerma? Luuletajal on kerge, tema tekst on, olgem ausad, masendav. Esitleb raamatu ära, kuuleb kuidas teised luuletajad kiidavad. Valetavad muidugi, aga kultuuri peab ju edasi kandma. Läheb koju, kirjutab uue ja täpselt samasuguse: sügis, pori, isamaaline meeleheide. Normaalne inimene vahetab kanalit, aga luuletaja jääb ellu. Pastor, mõtlete, et tal on kerge? Jutlustamine on väga karm stand-up. Ta peab bossi paradigmas püsima. Ja kõik need kolm inimest koguduses on ka üsna nõudlikud. Läheb koju ja palvetab ja nutab, boss patsutab õlale. Sealt kusagilt. Aga mida teen mina? Kirjutan uue nalja? Kellele? Mind ei aja täna miski naerma. Helistan sõpradele? Nemad on alles purjus. Või juba. Nemad ei saa aru, neil on täiesti teine tasand. Mida ma pean tegema? Ma ütlen teile: see elu on kurb. Varsti pole kellelegi helistada, nad surevad ju enne mind ära kõik. Mina oma maksa ei jaga. Ma palun, ärge naerge. 

Õudne küsimus on see, kas ma suudaksin kirjutada? Kui mul oleks aega… Tahaksin kirjutada näitemängu. Jah, rohkem kui midagi muud. Aga mul on selle meediumi ees mingi aukartus. Või kõlab aukartus hästi varjamaks fakti, et mul pole sedalaadi teksti tarvis vajalikku tehnilist taipu? Mul on pealkiri, mul on lugu, mul on tegelased, mul on katkendid. Mul on hirm ja unistused.

Kas unistused on jagamiseks? Unelmaid ja edulugusid jutustades võib saada hoobi suu pihta. Ma tean inimesi, kes kardavad oma positiivseid kogemusi või plaane jagada. Liiga palju on kuuldud lauset: See on ju tore mõte, aga kas sa selle peale oled ka mõelnud? Miks nii paljud arvavad, et nende eluülesanne on reaalsuskontroll oma subjektiivsel tasandil?  Minugi unistuste ja ambitsioonide peale on sublimeeritult irvitatud. Aga ma eelistan olla jätkuvalt hullumeelne. Ja ma ei räägi praegu enam näidendite kirjutamisest. 

Miks me kardame teisi rohkem julgustada? Kas see tõesti kaitseb läbikukkumiste eest? Vaata, ma kukun stiilselt. Siin on sulle järgmine pealkiri, Diana. Tähelepanu, tegemist on lasteetendusega.

Kui me ei loe enam raamatuid, siis jääb vaeseks keel. Kui me ei kuula lapsi, siis kaotame kujutlusvõime. Kui ma ütleksin, et mul ei ole enam hirmu läbikukkumiste ees, siis oleks see vale. Aga ma ei karda tööd teha. Ja seda kutsutakse vapruseks.

19.detsember 2012

KÜLMAST JA PIMEDAST

 Veebruar. Siiski, siiski. Nagu novembris ei hirmuta meid pimedus, vaid valguse puudumine nii ei ängista küünlakuus külm, vaid ilmaolek soojast. Novembris loetakse luuletusi, sest luule on sügise asi. Veebruaris neid kirjutatakse. Võib olla on ka meeleheide iseenesest mittemiski, unistuse puudumine või vähemalt kahanemine. Veebruaris unistatakse kevadest ja väikestest asjadest. See teeb inimesed lihtsaks, alandlikuks ja ilusaks.

Luuletused. Üks inimene ütles täna, et loeb raamatukogus käies minu raamatust iga kord paar teksti. Siis on põhjust tagasi minna. See on veidralt armas tagasiside. Nagu keegi saadaks talle kirju, mida lugemas saab käia. Aga raamat saab ju varsti otsa.

Kirjad on olulised. Pimedus on valguse puudumine, külm on sooja puudumine ja üksindus on see, kui keegi ei kirjuta, ei ütle sulle midagi. Veebruaris kirjutasin kirja. Mõnd kirja ei kirjutata inspiratsioonist, vaid millestki enamast. Nagu midagi oleks kaalul, nagu ei tohiks kirjutamata jätta. Kui hiljem selgub, et see midagi kellegi jaoks muutis, kedagi aitas, lausa meeleheite servalt tagasi aitas… siis on kõhe ja tänulik olla. Seekord niimoodi juhtus. Muidugi mitte ainult kirja pärast. Aga sel oli oma osa. Rohkem ei tahakski...

Talv on selles mõttes hea, et siis me ei heida teisele ette, kui ta ohkab. Kõigil on raske. Alalhoidlik eluspüsimine tundub ka üsna suure ambitsioonina. Lapsed jäävad haigeks, kui on vaja tööd teha. Energia saab otsa. Aeg liigub aeglaselt. See ongi veebruar. Kui vähegi saad, siis maga. Mida rohkem me talvel magame, seda mõistlikumaks maailm muutub. Vaatame lage ja jutustame lugusid. Nii on hea.

20.detsember 2012

KURBUSEST JA VÄSIMUSEST

Ülestähendused elust pole päriselt tasakaalus, kui kirjutada peamiselt hilisõhtuti, väsinud peaga. Minu märkmetest võib leida suhteliselt pikki perioode, mil valdav on melanhoolia. Ühtegi sündmust kirja ei ole pandud. On ainult tunne, mis mind tegevustes saadab. Vaid mõne juhusliku märkme kaudu saab aimu, mis toimus, kus käidi, kes kiitis või laitis. Kevade kurbus on veel see kõige hullem. Selle peaks õieti kokku kirjutama – kevadekurbus. Ta on õudne, sest kõik on juba nii õhuline ja valge, aga talv veel rõhub, väsitab, püsib teravalt meeles. Lastehaigus ei ole läbi. Tahaks nagu kõigest puhkuse võtta. Ma ei ole tegelikult arvutanud, aga tundub, et korra kvartalis külastab mind mingisugune kriis. See ei ole midagi koledat ega keerulist, vaid uus küsimus identiteedile, mis vajab jälle head seletust. Kui mingi stress ühetaolisena ning vajaliku maanduseta liiga pikalt kestab, tuleb paratamatult tagasilöök. Ja vahel on vaja, et oleks lagunenud tunne. Lapsed korjavad kuskilt täid pähe, naine tõmbab selja ära ja istume kodus nagu varjendis. Taipad, et heades oludes oleksid kõik jälle laiali jooksnud, igaüks oma asja juurde. Nüüd ollakse koos. Vaatame lage ja jutustame lugusid. Nii on hea.

Tahad end ära tunda? Ma toon ühe näite. Sind painab küsimus kuidas motiveerida teisi, kui endal on kahtlused? Sa ei innustu, oled väsinud. Paar tundi päevast suudad end kokku võtta. Kui esimeste tundide jooksul on liiga palju segajaid, siis hiljem ei oska end sundida. Kõige hullem, et selle peaks justkui maha salgama. Tegelikult peaks just rääkima, ausalt ja otsekoheselt. Halb on see, et õnnestumised varjavad selle hetkeks. Oletame, et on pühapäev. Muidugi võtad end kokku, jutlustad korralikult, kuna madalseis pole kestnud piisavalt kaua, et tulemustes tunda annaks. Ja peale õnnestumist on keeruline tunnistada, et tegelikult sa ei viitsi enam. Pühapäev võib olla kõige masendavam päev. Ja kui nii on, siis mingid põhjused on paigast nihkunud.

Me vajame tegutsemiseks isalikku heakskiitu ilma selleta, et üleüldse peaksime end tõestama hakkama. Kas minu poeg peab pingutama, et teda armastaksin? Täiesti jabur küsimus, eksole. Aga kui ma ei väljendaks seda, siis ta võiks hakata tundma, et peab end mulle tõestama. Meil on vaja teada. Meil on tegelikult vaja kuulda aina sama vastust küsimusele identiteedi kohta, mis aina kordub.

Mind tunnustatakse, minu üle tuntakse uhkust, minu peale loodetakse, minust oodatakse midagi. Vahel ma tajun seda vestlustes. See ei tekita erilisi pingeid. Neid tekitan ise katsudes oma piire.

Vajan jälle uut seletust. Märts saab läbi. Vastus sama.

Õnnelik inimene.

21.detsember 2012

 
TÜDRUKUST JA PIIBLIST

Ma jutustan ainult pool lugu. Nii tundub ägedam. See juhtub ühes tavalises söögikohas, kui ma küsin ühe tüdruku käest:

“Kas sa Jumalat usud?” Ta vaatab mulle üllatunult ja pisut kahtlustavalt otsa.
“Miks sa seda teada tahad?”
“See huvitab mind. Ma vahel ikka küsin seda inimeste käest?” Vabandan end välja. Justkui peaks. See on ju nii põhiline ja tavaline küsimus.
“Kas sina usud?”
“Jaa,” vastan talle. Mul on üsna ohutu nägu peas.
“Seda on minu käest päris tihti küsitud,” tunnistab tüdruk.
“Kes küsivad?”
“Igasugused inimesed. Midagi on vist minu olekus.”
“Huvitav,” ütlen mina, sest minu arvates on see huvitav.
“Aga midagi ma usun küll,” lausub ta peale lühikest pausi. Seejärel näitab ta mulle oma risti. Tahab hirmsasti näidata. Võib olla et rohkem ühist keelt leida.
“Miks sul see on?”
“Sõbra mälestuseks.”
Üsna paljud inimesed, kes usuvad “midagi”, kannavad risti kaelas. Koos sõbraga kohtasime kord üht vene noormeest, keda huvitas meie usk. Ta oli inspireeritud, õhinas ja segaduses, kuna mingid tema jaoks tuttavad tõed hakkasid murenema. Ühel hetkel palus ta meid, et talle oma riste näitaksime. Vaatasime üksteisele otsa ja paljastasime oma kaelad. Meil ei olnud midagi näidata. Noormees oli jälle üllatunud. Usu nähtavad märgid on mõne jaoks väga olulised.
“Kas sa Piiblit oled lugenud?” pärin tüdruku käest.
“Jah. Natuke. Paar aastat tagasi”.
“Tahaksid veel lugeda?”
“See on keeruline. Ma ei ole Tallinnast.”
“Ma annan sulle oma Piibli."
“Tegelikult?!” Ta on rohkem üllatunud, kui noormees, kes avastas, et meil on ristid puudu ja puha. Ise veel usklikud. Aga oma Piibel ära anda?
“Näe, loe siit. Teinekord kui näeme, siis räägid mulle, mis sa arvad?”
“Okei.” Aus ja lihtne lugu. Kord hakkas minuga vestlema krišnaiit. Kuulasin ta kõnet sfääridest ja teadvusest ja muust. Meil mõlemal hakkas külm, aga noogutasin talle julgustavalt. Ta andis mulle ühe raamatu. Ma ei tahtnud seda, aga võtsin vastu tingimusel, et ta tuleb mu jutlust kuulama. Lihtsalt, aumeeste värk. Mina teda külmas kuulasin, tulgu mind sooja tuppa kuulama. Aga ta ei tulnud. Tundus kartlik. Jah, usk on ohtlik asi. Võib külge hakata, võib vahetuda.

Järgmisel korral ei ütle ma tüdrukule esialgu midagi. Ta tuleb ärevalt minu juurde ja jääb otsa vaatama. Ma olen vait ja ootan.
„Tead, ma lugesin seda.“
„Ahaa.“ Ma ütlen ahaa nagu vana mees. Mulle meeldivad vanad mehed.
„Kas ma tohin istuda?“
Ma ei tea, kas ta tegelikult tohib. „Muidugi,“ ütlen talle. Tüdruk istub.
„Tead, ma unustasin ära, kust ma lugema pidin. Ja siis ma alustasin algusest.“ Tunnen end nagu kooliõpetaja. Tema tunneb end vist õpilasena. Koer sõi mu kodutöö ja need teised jutud.
„Päris algusest?“
„Jah. Kus kõik see ajalugu on. Sa oled ikka lugenud algusest?“
„Ikka olen.“
„Tead, see läks hästi imelikuks. Keegi laseb seal arvata, et ta naine on hoopis tema õde ja. Imelikke asju tehakse.“ Mina hakkan seletama, kuidas siis oli teistmoodi ja selline aeg ja olud. Aga tema ütleb:
„Ma arvan, et Piibel ei räägigi täiuslikust inimesest.“ Näed siis. Tüdruk juba ise jutlustab.
„Ma leidsin selle koha ka üles, mida sa lugeda palusid. See, kus ta vee veiniks teeb.“ Rääkisime sellest. Küsisin, kas ta usub, et see on võimalik.
„Kõik on võimalik sellele, kes usub.“ Huvitav, kust ta seda võtab? Ütlesin, et mina usun seepärast, et see on võimatu.
„See on sellepärast, et sa mõtled loogiliselt.“
„Kui sa oleksid seal peol olnud, kas sa oleksid ka uskunud nagu need jüngrid?“
„Ma arvan küll.“
„Kas sa usud, et Jeesus on Jumal?“ Sellest ta ei osanud veel arvata. Rääkisime veel päris paljudest asjadest. Ta ütleb, et tahab veel lugeda, küsib, kuidas ma Jumala leidsin? „Või peaks küsima, kuidas Jumal sind leidis?“ Aga ma ei jõua seda lugu rääkida, sest tal on endal nii palju öelda ja muid asju küsida. Tähtsaid ja naljakaid asju. „Mis su naise nimi on?“ Ütlen naise nime. „Nii ilus nimi!“ Ta vaimustub kergesti.

Jätan selle loo lõpuni jutustamata. sest aprill saab läbi ja nii on ägedam. Me juhtume veel maikuus mõne korra nägema ning vestlema ja ükskord ta on sellise näoga, et sööb mu lapsed ära. Ikka vaimustusest. Aga siis ta sõidab minema. Nagu ikka minnakse. Ega ma ei tea, kuidas tal praegu läheb. Millest ta mõtleb, mis lugusid jutustab, mida loeb?

Aga natuke on tunne nagu oma laps oleks eemal.

22.detsember 2012

 
KOERAST KAKAST JA KEVADEST

Kevadeks küpseb kindel ja kohutav plaan majja loom võtta. Sõidame hoiupaika. Kas need ennevanasti mitte varjupaigad ei olnud? Kas hoidmine kõlab paremini kui varjamine? Pakime lapsed autosse, et nad näeksid, kuidas seal elatakse. Ma ei näita seda välja, olen ju erakordselt vapper sell, kuid minu jaoks on igasugune kinnipidamiskoht pisike trauma. Uks läheb lahti ja mind võtab vänge kassikuse hais vastu. See iseenesest nii ehmatav ei olegi, kui järgnev pilk leti tagant, mis mõõdab mind kahtlustavalt. Mõõdan vastu. See on inimene, kes õppinud armastama loomi rohkem kui inimesi. Sest inimesed võtavad kevadel looma ja jätavad sügisel suvilasse. Ta ei vasta kohe mu teretusele, vaid haistab esmalt, nuhib silmadega üle. „Mul ei ole suvilat,“ pobisen ebalevalt. „Kuidas palun?“ „Ei, midagi. Tore koht teil siin.“ Tõmban ninaga järgmise sõõmu pissihaisu ninna. Viisakus ei aita. Ikkagi paistan välja nagu mees, kes teeb koertest kotlette. Mõtlen oma venna peale. Tema siit koera ei saaks. Ta näeb natuke korealase moodi välja. 

Teeme ühe kollase proovitiiru. Pooleaastane emane loom. Tore loom. Naine on temaga osav ja see äratab personalist ilmselt usaldust. Aga meie tahame kutsikat. Las lapsed õppivad koristama ja talitama. Poiss jalutab ema ja koeraga. Meie tüdrukuga jõlgume ka neil kannul, aga tüdime kiirelt. Saarale pakub kõige rohkem huvi kollase koera kaka. See on põnevalt roheline. Jalutame edasi, aga Saara hakkab nõudma, et läheme tagasi kakat vaatama. Me ei leia seda enam.

„Küllap linnud pistsid nahka.“ Tüdruk noogutab mõistvalt. Küllap vist.

Viime kollase tagasi ja läheme rõõmsalt minema. Oleme musta kutsika välja valinud. Minul on endiselt kotletimeistri nägu, aga mis ma sinna parata saan. Küllap sellepärast paar esimest katset kutsikas koju tuua erinevatel põhjustel luhtuvad. Meile vihjatakse, et milleks meile koer kui meil on juba kaks last… Oleme hämmeldunud nägudega. Õhku täidab lisaks haisule kasvav pinge.

„Teate, ma ei ole jõukas mees. Aga ma lähen võtan nüüd laenu ja ostan suvila lihtsalt sellepärast, et mul oleks koht, kuhu koer sügisel jätta“ Jah, mina olengi see inimene!“


Ei, ma ei öelnud seda päriselt. Ma ei öelnud üldse midagi. Kui sa käid kotletimeistri näoga koerte hoiupaigas, siis on mõistlikum lasta naisel rääkida. Selles loos on nii mõnigi asi tegelikult välja mõeldud. Sest nii on lõbus.

Koer on päriselt küll.

23.detsember

 
LASTEST JA VANEMATEST

Hugo viies sünnipäev. Läheme tema uue rulaga sõitma ja tagasi tuleme varandusega. Vihmauss on laual kaasas. Kui see oleks väljamõeldis, siis me muidugi lömastaksime ussi. Kogemata. Korraldaksime matused. Otsiksime mullast ussi sugulasi, võrdleksime kas on ühte nägu. Kas kadunu on poeg või vend või vanaisa. Terve sülem ideid sumiseb peas, kui käid lapsega korraks jalutamas.  Mulle meeldib oma pojaga koos naerda. Südamest. Vahel me kõkutame tema voodis, enne magamajäämist. Ta jutustab, kuidas nad käisid oma rühmaga loomaaias.

„Mõnedele tegi nalja, et ahvidel on punased pepud“, tunnistab Hugo rahuliku häälega. 
„Kas sina ka naersid?“
„Ei.“
„Aga praegu ajab naerma?“
„Jaa!“ Ja me naerame. Sipsikute rühmast oli üks poiss kaasas olnud. „Kas teil oli siis päris Sipsik kaasas?“
„Jaa.“
„Kas tal on lõngast juuksed ja triibuline särk.“
„Ei.“ Hugo mõtleb natuke ja ütleb siis täiesti tõsiselt: “ Allikal on ühel mehel lõngast juuksed.“
„Millisel?“ Mul ei tule kedagi meelde. Lasen silme eest kõik mehed läbi. Ei kedagi.
„On üks,” kinnitab Hugo veendunult. “Tal on pruun nahk ja lõngast juuksed.“ Mul meenub nüüd, et ühel pühapäeval mängis üks mustanahaline meil klaverit. Tema juuksed paistsid küll lõngast olevat.
„Aga triibulist särki tal ei olnud,“ lisab Hugo murelikult. „Äkki oli teise särgi all.“ Mulle meeldib temaga naerda. Ta teeb seda nii südamest ega saa enam pidama. Kirjutame temaga koos lugusid. Tema jutustab ja mina panen kirja nii et käsi läheb krampi. Minu lemmik on Vigastatud loom ja looma abistaja ja kütid. Juba pealkiri võtab pisara silma. Aasta lõpuks on meil esimene raamat valmis.

 Ühel päeval ärkab Saara päevaunest, minu särk seljas. Ta võtab vahel me riideid kaissu. Seekord nosus minu särgiga ja ilmselt oli enne uinumist jõudnud endale selga ajada. Huvitav kuju. Ma ei saa vahel üldse aru, mismoodi ta mõtleb. Naisterahvas.

Käin Saaraga mere ääres, et ei unustaks. Ma ei tea, mida. Olen sellise lause kirja pannud. Äkki on tähtis. Muuli linnapoolne külg on tuulevarjus. Seal on lausa soe. Istume ja tema viskab kive merre. Küsin ta käest küsimusi, mis kindlasti tobedad tunduvad.
„Miks sa seda teed?“
„Ma ei tea. Lihtsalt.“
„Kas see on tore?“
„Jaa.“
„Mis kivide loopimises toredat on?“
Ta ei vaevu sellele vastama. Lihtsalt loobib kibe. Küsin ta käest mis tunne on laps olla. Ta ütleb, et ei tea. Ja mina ka ei tea. Istun ja viskan ka kive, mõtlen. Et aastat kümme või paarteist tagasi istusin ka samal muulil, aga teisiti. Silmapiir oli laiem, aga udusem. Nüüd on tee selgelt näha, kuid kõik tundub ahtam. Heas mõttes. Elu ei tundu enam pikk. Muulile jalutab perekond pilte tegema. Peretütar on kooli lõpetanud. Käes on üks neid hetki, mille järgi annab elu kaardistada. Kooli lõpp, abielu, lapse sünd… On aeg, mil kõik on võimalik ja aeg, kui oleme ühte valikusse mõneks ajaks tardunud. See ei meeldi meile ja seepärast jätame perekondi, lähedasi, kodumaid. Mis aeg see on, milles elame? Sellest mõtlen oma tütre kõrval. Lahutuste ajastu. Enese lahti rebimise ja üksilduse ajastu. Tahaksime elada kõigis majades, millest möödume. Saara on mu süles, tahab sooja. Astun teed mööda üles ja kallistan teda kõvasti. Kallistan teda kõvasti, sest ei taha teda nakatada kahtlustesse, mis meid ümberringi vaevavad. Kas kunagi tuleb võimalus (ehk aeg) kirja pannas kogu armastus, mida ma tunnen (oi, kui vale sõna see on!) oma laste vastu. Ainukesed lapsed, keda ma saan hoida. Ainukesed lapsed, kellele ma saan olla ustav. Ma tahaksin, et nii oleks ka teistes perekondades, aga ma ei saa olla teistes perekondades. Ainult enda omas. Kui nemad hoiavad nii oma lapsi, siis oleme teinud parima. Kui keegi ütleb neile hea meele ja igatsusega: „Issi, emme…“

Suve hakul kuulsin, kuidas keegi ütles elus esimest korda Jumalale: „Issi!“ Ma võisin kõrval olla. See on üks ilusamaid asju, mida olen kunagi kuulnud. Nagu see kui minu lapsed ütlesid seda esimesi kordi. Kui ma võtan selle inimliku tunde ja püüan mõelda Jumalale, tajun tema kosmilist igatsust. Kui meil ei oleks tema igatsust, siis poleks meil jõule.

24.detsember 2012