ALGUSED

Märksõnad, mis pähe tulevad on korrastamine, koondumine, süvenemine. Aasta lõpp oli, nagu sageli kipub olema, meelelahutuse poole kaldu. Nauding pole paha ning distsipliingi pole muud kui naudingu edasi lükkamine, kuid küsimus on, mida hing otsib. Naudingut ei ole tarvis otsida, ta tuleb ise, kõrvalnähuna õigesti elatud elule. Hea nauding. Ehitav, mitte lõhkuv. Milleks üldse kirjutada? See on ikkagi küsimus. Sest kirjutatakse palju. Kirjutatakse palju sellest, et kirjutatakse palju. Umbes 30 sekundiks oli minu värske raamat tõeliselt uus. Keskmiselt ja kujundlikult arvestades. Seejärel ilmus kusagil maailmas järgmine trükiteos, tõenäoliselt mõni eluloo-, eneseabi-, või kokaraamat. Ka meie pisikeses keeleruumis, kus mõni ütleb, et iga raamatu ilmumine võiks olla sündmus (olgem ausad - ta pole seda) küsin endalt, milleks isegi päevikut kirjutada, luule või muu avaldamisest rääkimata. Kui pean vastama (ning vastutama, jah, ka seda) miks ma ikkagi seda teen, siis lühidalt kõlaks mu apoloogia järgmiselt: Kirjutada on mõtet seda, mis viitab mingilgi määral tagasi tüvele ning mis sedakaudu viib lugejat pisutki edasi, just tollesama tagasitee kaudu. Lugedes üle loomislugu märkan, kuidas Jumal teeb esmalt vormi, mille seejärel täidab sisuga. Ta teeb enesele ruumi, tühjuse, mille siis täidab elu ja tähendusega. Ta loob vajaduse ning varustab väe ja võimalusega. Nii on tehtud maailm. Ja inimene ka. Mina ei loo midagi ja tunnen sageli kõhedust, kui kirjutajad ja muud kunstnikud kõnelevad suureliselt maailmade loomisest. See on ainult mäng, mille käigus sellele, mis kord saadud, lisatakse omi sõrmejälgi. Kõlab kergelt ja tühiselt, kuid need puudutused pole niisama. Tihti öeldakse peale filmi-, teatri- või kirjanduselamust, et kuidagi tühi tunne jäi. Võib olla see pole halb. Võib olla on küsimus selles, kas see tunne on hea tühjus või kuri tühjus. Ehk kõlab liiga dualistlikult, aga rõhk on ju ikka emmal-kummal. Nii et mina kirjutan osutades sellele ruumile, milles oleks koht lootusel, koht, kus ei olda üksi ega mõttetu.  Mina rohkem (veel?) ei oska. Siin, eksistentsiaalses Eestis, pean eneselt küsima, mis on kõige mõttekam tegu, kui kellegi kodu on tules hävinud? Vastus on: tuleb kinkida luuleraamat…

Vt ka: Piibel

Gabriel Zaid „Liiga palju raamatuid“ (Loomingu raamatukogu 2011/40)

Mõttevahetus olemasolu-Eestist (ajakiri Looming 2011/6,8,9,10,11,12)

Kaarel B. Väljamäe „Suur mees juba“ (2012)