Mis sinuga juhtub, kui sa haige oled? Mul saab eluisu otsa. Saan aru küll, et jube narr tunne, aga isu saab tõesti otsa. Ikka päris ahastus kohe. Kaks viimast talve on nii kurnavad olnud, et lõpuks olen mõlemal korral parajalt haigeks ja hädiseks jäänud. Nagu Arno Kevades: „Ema, juua…“ Ma ei oska haige olla. Esialgu on küll tore ja mõtlen, et nüüd magan kohe mõnuga. Paari päeva möödudes hakkan ikka õudukaid vaatama. Haigeks jäin tegelikult nõnda, et ühelt konverentsilt koju jõudes leidsin eest järjekordselt haiged lapsed. Poissi oli eriti hale vaadata.Nii mõtlesingi, et saagu tema haigus minule. Järgmisel päeval nii oligi. Poiss terve ja ilus, mina isuta.
Telekast paistab Jaapan. Maa väriseb. Saara vaatab põlenguid ja kostab murelikult: „Kahjutillu.“ On tõesti kahju. Ja meie linnas on liiga palju inimesi, kellel on külm. Eile lõppes see kultuuripealinna asi ja minule ei meenunud ühtki muud osasaamist, kui too kasvuhoone-elamus Vabaduse väljakul. Objekt 2011. Aasta asi. Ma ei tea, mis teeneid mul kultuurielus on, aga külmal ajal soojast puhkusest ära ei ütle. Istusin ka oma aja ära ja nägin, et meie linnas on liiga palju külmetavaid inimesi. Muidugi mitte esimest korda, aga läbi klaasi, sündmusse asetatult, on see kõik hoopis teises võtmes. Võtmeid mul muidugi ei olnud, et külmetavaid kodanikke sisse lasta. Vist poleks tohtinudki. Üks mees koputas nõudlikult ja mina laiutasin käsi. Kuidas sa armastad ligimest läbi sooja klaasi?
Ma ei tea, kas see tabas mind tolles objektis istudes või juhtus juba varem, aga ma olen seda linna aina rohkem armastama hakanud. Linna, mida väiksena nii väga kartsin. Olen inimestega suheldes märganud, et Tallinna võetakse pigem külalistemajana. Ta ei ole kodu. Siia tullakse tööle ja väikeste tähtedega kirjutatult ka elama, kuid mitte kodu rajama. Kodu öeldakse ikka olevat mõni muu paik, olgu seal oldud kui tahes põgusalt. Aga mina… ma tulen kapa-kohilast ja armastan taanilinna.
Ja venelasi. Või peaks ütlema venekeelseid. Ma ei viitsi poliitilist keelekorrektuuri. Koos sõber Priit Kruusiga olime kirjanduslikul kohtingul vene noortega ja see oli üks ägedamaid, kus olen käinud. Ausõna, pisar tuli silma.
Siis lahkus vanaisa. Mees jalgrattaga, Kapa-Kohilast. Aga sellest olen ma juba kirjutanud.
Lapsed on ikka lapsed. Saara tuleb kööki ja paneb venna aluspüksid lauale: „Jeesus, õnnistus, aamen.“ Kas ma olen midagi valesti teinud? Või on nad pärinud minu parimad omadused? Kuidas võtta… Kevad on käes. Mis sellest, et on nii külm, nii külm…
0 kaassõna:
Postitage kommentaar