ÜKSTEIST II

Huvitav on lugeda küsimusi või järeldusi või hüüatusi, mille tausta võib vaid aimata. On vaid üksikud lahenduseta fraasid.

Mitme sammuga sünnib üks jutlus? Ma ei tea, kas olen püüdnud seda mõõta või millest selline küsimus? Mõtlen küll jalutades. Paar kilomeetrit raamatukogust koju, külmas veebruaris, jutlust vestes ja ihudes. Tuleb meelde küll, uues ja soojas detsembris. Kõndimine tähendab kevadet ja seda ma ootan.

Miks siduda igavese elu saladus nii hapra sidemega nagu on usk? Miks mitte siduda habras inimene Jumala külge nii tugeva sidemega nagu on usk? Jah, miks mitte.

Ei ole võimalik armastada Jumalat ja mitte armastada kogudust.

Mis on armastus, Hugo? „Armastus on üks hea tegu.“ Ega palju lähemale vist vastata ei oska. Ta oli kolme aastane. Nüüd on neli ja õpib aina rohkem rumalusi rääkima. Tean, kuidas see käib. Eile läksime koos õele lastehoidu järgi. See jooksis meile vastu, pani pea venna rinnale ja pusis: „Armastan.“ Poiss oli kohmetu. Hakkab meheks kasvama. Ma tean, mis tunne tal on. Võin olla väga emotsionaalne, teisi avameelselt kiita ja tunnustada ja armastust avaldada, kuid seda enda tingimustel. Kui mulle ootamatult midagi ilusat või head öeldakse, siis väga tihti ei oska kohe mitte midagi vastata. Võin täiesti ülbe paista. „Jaa, jaa, ma tean, et ma olen vägev vend.“ Armastatud olla tundub aeg ajalt kuidagi tobe. Mis meil viga on?

Talvel olime tütrega kahekesi kodus. Ta käis oma nukuga esikus. Tõstis vaatama ja lohutas: "Emme kohe tuleb." Nüüd ta kardab seda ust. Inimene on juba kord selline – saab suuremaks ja hakkab kartma. „Uks vaatab mind,“ ütleb ta. Istub selles nurgas, kust uks vaatama ei ulatu.

Keegi ütles, et kirjuta rohkem lastest. Teine küsis, kas lastest kirjutada ei ole hirmutav. Teha nad teiste ja eneste jaoks liiga jälgitavaks, loetavaks, kirjutada ise valmis nende võimalikud mälestused. Jõudsime muidugi järeldusele, et nii võib end hulluks mõelda ja tekib kangestus, milles enam üldse midagi ei kirjuta.

Ka jutlustades olen läinud (mõne jaoks) üle talutava siiruse piiri. Ühe sõbraga uussiirusest vesteldes tegime muidugi täiesti loogilise järelduse, et Jeesus oligi esimene uussiiras. Nii et ma olen heas seltskonnas. Ma ikka ei tea, misasi see uussiirus on, aga võtan sildi omaks. Täna lugesin Rõhust intervjuud Kaarel B. Väljamäega. Imelikult räägib, aga mulle täitsa meeldib.  

Veebruar on igas mõttes külm kuu. Jalutades mõtlesin, mis on saanud vaikusest raamatukogus. Lapsed kolistavad ning ajavad valjusti juttu. Telefonid helisevad. Ma ei leidnud endale töökohta. See ning painav väsimus vihastasid ning jalutasin koju. Vantsisin võileiba nosides ja olin kurb. Kodus kurtsin natuke naisele ja jäin siis magama.

See on veebruar. Ärkan teiste koju jõudes. Lähen puid tooma, kükitan keldripõrandale maha ja töinan natuke. Nagu tõeline mees. Üksinda. Kesktalveks olen koguduses pool aastat tööl olnud ja esimese messia-kompleksi läbi põdenud. Tahan ära. See on normaalne. Vaatad peeglisse ja mõtled, et noor mees ei tohiks nii väsinud olla. Kuskile sa ei lähe.

See on ainult veebruar.