Kuidas haarata üks aasta tervenisti silme ette? Ilmselt on paljudel mingid aastalõpu rituaalid. Mina loen, mõtlen ja vaatan üle, mis on olnud. Millele on juba olnud aega põgusalt järele mõelda, mida olen kirjeldamisväärsena tajunud. Jube palju tühist, mõned kuud hiljem tahaks lähimast minevikust juba hoopis teisi asju teada ja mäletada. Aga leiab igasuguseid tsitaate, ka üllatavaid, naljakaid ja häid mõtteid, mis juba unustatud. Mõne sündmuse või olukorra tähendus tundub tagantjärgi suurem. Lood arenevad edasi, pinged lahenevad ja tulevad uued. Avastad ja kahtled ühtaegu: kas tehtul on mõte sees? Mine tea, ehk on see lihtsalt üks moodus talveks valmistuda. Selline pisut apokalüptilise ja tugevalt lootusrikka maiguga harjutus.
Aasta lõpus ja alguses on mul alati kõrgendatud huvi selle vastu, mis maailmas toimub. Jälgin sündmusi ja olen sellise näoga nagu saaks aru, mis on mis. Kahtlane. Egiptus keeb üle, kogu Põhja-Aafrika podiseb. Venemaal plahvatavad terroristide pommid, mis enam aastaid kedagi eriti ei huvita. Venemaa on hästi suurt kasvu ülesöönud laps, kes ei tule endaga toime, aga keda aidata ka ei saa. Äkki tuleb kallale. Nüüd paistab küll mõnele, et Venemaal on ka kevad. Igasugu asju kirjutatakse, kõiksugu asju loodetakse. Maailm on imelik ja imeline. Lugedes Claude Dunetoni "Punaste metsade taga" tundub, et midagi sarnast on 50ndate lääne lapse ja 80ndate ida lapse juures. Naiivsus teine teisel pool raudset eesriiet. Nemad arvasid, et siin teisel pool on paradiis ja meie, et see on kusagil seal. Mida tunneb inimene, kel pole haarata muud, kui kaduvat aega? Unistuste horisont on jälle paigast nihkunud. Hirmud pole aga muutunud. Nii külm, nii külm.
Mul on tunne, et kirjutasin tänavu ainult kaks luuletust. Ühe jaanuaris, teise novembris. Katkend jaanuarist:
…keegi keerab rahulikult lehte
paneb selga puhta särgitoob linnast martsipani
kuu paistab niisama lihtsalt
ja lehmad annavad piimakusagil otsib väike poiss läbi une isa sooja selga
ja leiab isa sooja näovaikust ei ole vaja karta
koputus ei tähenda kurjustja lootus on lukust lahti…
See peaks uuel aastal Loomingus ilmuma. Tervenisti. Vahel on täitsa tore luuletada, kui meelde tuleb. Täna hoidsin käes oma raamatu proovitrükki. Päris nunnu on. Võiks öelda, et mul käisid päkapikud, sest kirjastajal olid väikesed lapsed kaasas, ühel minu väike punane raamat käes.
1 kaassõna:
viimane lause on minu tänase päeva de ja vu ;)
Postitage kommentaar