Seda juhtub väga sageli, et surrakse meeleheitesse. Esmaspäeviti, teisipäeviti. Pühapäeviti. Kaitstakse hapraid ebajumalaid. Avatud mis hirmus ning sügavalt kaitsesse surutud oma valmistõdede pärast. Inimesed on ikka armsad. Igal pool.
Mida rohkem ma jutlustan, seda vähem see mulle meeldib. Võib olla sellepärast nad jäävadki magama. Või on see ikka vanadus? Muidugi saan ka aru, et jutlustamine ei meeldi mulle, sest ma ei oska seda. Ma ei tee seda halvasti, aga ma ei tee seda nii, et endale meeldiks. nii nagu arvan ja tean, et võiksin. Seda vilumuse murdehetke pole veel toimunud, mille järel kõik on loomulik ja elus.
Perega Soomes. Kuidas ometi kõlad muutuvad, tähendused vähenevad, madalduvad! 20 või rohkem aastat tagasi oleks see olnud elusuurune muinasjutt, perega Soomes. Olen küünilisem ja vaesem kui 20 aastat tagasi. Olen 30 aastane mees näo kaotanud Euroopa serval. Vaat kus ütles, nagu teaks ta sellest kõigest... Aga ma hindan seda elu kui ainsat võimalikku, õieti parimat võimalust. Tunnistada ja omaks võtta see neurootiline rahu, mida need linnad siin ja seal pakuvad. Tajuda muutust provintsipraamides, mis sõidavad üle sogase vee, mis ei mäleta midagi. Ja tont teab, mis on seal merepõhjas. Ma ei vabane sellest mõrust viisist öelda, mida näen – usust hoolimata. Usust, mis on järeleandmatu. Veendumus ei ole stiili muutnud. Ja miks peakski. Mu Jumal ei ilusta, mu Jumal tunneb kurbust, mu Jumal on perega Soomes.
Ei ole midagi parata, et vahel on tunne nagu kõik laguneks koost. Ei, minuga pole midagi lahti, meiega pole midagi juhtunud. Aga kõigest immitseb läbi üks nukrus, nagu tuhm kollane valgus lastetoas. Olen kõige suhtes irooniline, huumorimeel on nagu külm nuga, ilmselt tunnen vajadust end kaitsta. Kusagil lärmavad noored, kes ei väärtusta ega vastuta. Ja kellest keegi eriti ei hooli. Kui minu sõbra sõber endale kuuli pähe kihutab, siis olen see peaaegu mina, kes endale otsa leiab. Ütleb mu kappav kujutlusvõime.
Vahel on pessimism ainus mõeldav pooltoon, et toimuvat arusaadavalt ja ausalt edasi anda. Mul on hirm ja ma julgen seda tunnistada. Vahel ei ole lootust ja tulevikku. On ainult kõle sügisõhtu keset suve, vastik üksindus, sõber haiglas. Minevik on mind oma pihku haaranud, see pole möödas. Tobe äng, iseloomuviga. Elu mõte on minust irdu. Milleks see kõik? Jumal, milleks? Miks sa meid tegid, milleks sa tulid, tuled sa veel?
Hirmutab ja lohutab üheaegselt, et ma umbes tean, mis toimub inimesega, kes endale otsa peale teeb. Seisund, taju. “Reis öö lõppu”. Ja kõigel sellel on veel üks kummaline nimi. Inspiratsioon. See mõjub umbes samamoodi.
Minusse hakkab imbuma suurlinnade kõikjalkehtivat õelust. Või mis suurlinn ta on? Ikka on. Keegi jääb metroole kiirustades teele ette ja mina pomisen tuimalt: Unistaja! Võõramaalased teevad meile süüa, oleme teine teisel pool letti, teineteise suhtes umbusklikud. Aga kes ütleb, et neil pole õigus siin olla. Me peame end paremaks. Harjumused ja olud ja tõed (?) on muutunud, aga me kõik kiidaks orjade piitsutamise heaks, kui tingimused oleks sobivad. Ma ei ole halvas tujus, aga ma kirjutan harva heas tujus. Kas see selgitab midagi?
Liikumine ruumis toob aja kaduvuse esile. Silitasin sõrmega Hugot silmade vahelt, nii talle titena meeldis, ja tundsin muidugi kurbust, kuidas muidu? Ei ole enam seda titat, ammu juba. Ei pane imeks, kuidas räägib, kõnnib, mõtleb välja omi mänge. Unistab. Kõik on nii tavaline nagu puud tee ääres. Jah, vist lähevad kõrgemaks me tulles ja minnes, aga kes seda ikka nii väga näeb. Ja kui palju ma oma lapsi ikka vaadata jaksan, endaga juba piisavalt tegemist. Et ära ei kaoks. Mis sulle täna kõige rohkem meeldis? Lapsevanema murelik küsimus, kas lapse meel sai ikka lahutatud. Tihti ootame, et nad kuulaks sõna, et läheks magama või midagi. Mängi natuke veel. Natuke veel. Hästi, natuke veel. Tema ootab, et sina ka natuke mängiksid. Kõik see aeg ootab. Siis vaatad temaga kaks minutit raamatut ja ta läheb sõna lausumata hambaid pesema. Aga meie, lapsevanematena, kogume kramplikult neid karussellinaeratusi. Nemad lihtsalt lehvitavad, meie kogume mälestusi. Mis sulle täna meeldis?
On päevi, mil oleks küüniline mitte olla kurb.
Reisile pannakse punkt kodus, kus kõik olnu tundub ülepaisutatuna. Tule kasvõi Helsingist või Kohilast, ikka oled ära olnud ja kodus on lõhn, mis esimesena vastu võtab ja sina mõtled kas meil nii lõhnabki, imelik, aga oma. Oma kohvikann, laud ja väsimus. See uinutab ja võibolla me ei saa tegelikult aru, kus oleme...
Minu käest või minu kohta, täpselt ei mäleta, küsiti kord: millal ta hakkab kirjutama vaimulikult ülesehitavat teksti? Ootuseid ja arusaamu, mida see tähendab on erinevaid, aga ma tean, et ei hakka kunagi kirjutama pseudospirituaalset tilulilu, mida ka selle all silmas peetakse. Kirjutan nii nagu minus on. Ja ometi usun, loodan ja armastan. Peale kõike seda. Ja võib olla jälle natuke rohkem, kui varem.
Kui see ei ole ülesehitav, siis mis on?
0 kaassõna:
Postitage kommentaar