Kui palju annaks ühest päevast mäletada. Herilane hammustas, muskel hakkas kasvama, mina läksin üle tee. Hoidsin kätt üleval, see surises. Miks ta mind hammustas? Lihtsalt tobe kokkupõrge. Tuul rikkus tema lennutrajektoori ja nii see läks. Erakordne. Herilased nõelavad mind harva. Ja luid pole ma kunagi murdnud. Väiksena tegi see kadedaks. Olin kümneaastane, kui oma esimese herilasehammustuse sain. Käsi kipitas ja mina olin õnnelik. Hoidsin vatitupsu piiritusega käe peal ja ootasin, et keegi küsiks. Aga keegi ei küsinud. Kõik vaatasid telekat. Samal õhtul sai Eesti vabaks. Luid pole siiani murdnud. Enam ei tahagi.
Laps on palavaga harjunud, magab paljalt. Juba viie ajal läheb uni ära, muidugi läheb, külm on. Pissile on vaja minna. Süüa. Ega laps kellast ei tea, istub voodi peal ja sööb saia. Räägib juttu, aga mina magan. Täiesti jõust magan, aga tema räägib ikka juttu. Võta mind kaissu. Jään tukkuma, aga tema hakkab jalutama. Jalutab peast jalatallani ja kukutab end mulle otsa. Tahan sinu tekki... Magame kümneni.
Sa kirjutad ökonoomselt, öeldakse mulle. Ja teisi asju. Olekski veider, kui kirjastajale luuletused ei meeldiks. Mul on armas kirjastaja. Jään tema juttu uskuma. Kõike seda, mis ta mu tekstidest räägib. Raamatu väljaandmine ei tundu enam ebameeldiv ja tüütu. Näen kõrvalt. Sealt on kenam. Vahel põlgan oma vanu asju neile uut võimalust andmata lihtsalt sellepärast, et ei taha mingil juhul iseendast sisse võetud olla. Selline seisund ei meeldi mulle, nii ei kuule teisi.
Teised räägivad nagu raamatud. Kusagil on sügavusi, millesse on õudne vaadata. Linnas on üks kohvik, uksel silt. Ühel pool seisab: Avatud. Keerad sildi teistpidi: Neetud. Päriselt? Ei, tegelikult mitte. Aga võiks olla, päris mitu kohvikut võiks. Sest linnas variseb inimesi sillutisele. Iga päev.
Mis ma peaks tegema? Mul on tegelikult vastus olemas, aga ma ei oska seda arusaadavalt vormistada. See ängistab. Lastega on lihtne. Nad teevad lollusi ja siis on tarvis käed puhtaks pesta. Lihtsalt. Seebiga. Igaks juhuks kaks korda.
Ma võiks jälle mõne luuletuse kirjutada, mõtlen linnas. Jah, selles vankumatult neurootilises linnas. Pea valutab. Tundra tõuseb.
0 kaassõna:
Postitage kommentaar