Veider, kuidas lapsena tajusid kalendrisse pilku heitmata, et juuni on käes. See oli nagu südame murdumine kõige paremas mõttes. Aga nüüd... Kevad oli nii külm, et juuni lausa ehmatab. Suvi on käes, lapsed toas. Liiga palav. Imelik. Leitsak on nende jaoks nagu kuri loom. Mulle täitsa meeldib.
Meeldib olla peast soe. Mõte sulab, aga see ei häiri. Kuidagi imelik on ikka. Käid rahutult ringi, nagu oleks midagi unustanud. Muidugi, palju ideid on peas, palju plaane. Aga see pole see. Lõpuks taipad. Saad aru, mis sul viga on. Sa oled armunud. Ja kirjutad kirja. Sest vanasti tehti sel puhul nõnda. Raputad pead ja kirjutad kirja ja naerad enda üle. Mitte kurjasti, isegi irooniaga mitte. Niisama heast peast. Või seepärast, et tundub uskumatu. Ta on siinsamas, magab üleval toas. Tunned teda nii ammu. See ei lähe selle maailma loogikaga kokku, aga sa ei hooli sellest mitte üks põrm. See on palju parem, kui kirg, mis nooruses võib lausa kuri olla. See on midagi heas mõttes sentimentaalset. Ja see on midagi uut. Ja see on parimate võimalike klišeede lõputu kehtivusaeg. See ei ole kirjeldamatu tunne. Vastupidi, see on tunne – ja mitte ainult tunne – mida võib väga täpselt kirjeldada, mida peab kirjeldama, millest lausa peab rääkima. Sa oled kohe kolmkümmend ja sa oled armunud nagu väike poiss, nagu vana mees, nagu tahumatu tegelane heast aguliromaanist. Sa mõtled nagu kõige toredam armunud tola. Tunned, et sa lihtsalt pead kirjutama. Ei saa und, ei saa teda oma peast ja seepärast pead kirjutama. Pead kirjutama, sest sama hästi võid homme juba surnud olla. Ilmtingimata peab armunud inimene surmast mõtlema, lihtsalt peab! Ja kui juba surm, siis tuleb öelda. Tuleb kõik ära öelda. Vähemalt nii palju, kui võimalik. Kui pead kohe-kohe surema, siis tuleb jätta oma parim sellele, kes on kõige olulisem. Ja üleüldse – kas on vaja tõesti põhjust, kui armastad? Kui sinu tüdruk on luu sinu luust...
0 kaassõna:
Postitage kommentaar