Huvitav lugu. Looma meil ei ole, aga aed on külluslikult junnidega kaetud. Nad lebavad lehekõdus nagu luurajad. Ma ei ole küll ühtki luurajat oma ihusilmaga näinud, aga mõtlen, et nii võiks nendega olla. Lapsed mängivad ja mina pean labidaga vahti. Oota, ära sinna astu. Liivakasti kaanel on tore portsjon. Loom on olnud tagasihoidlik, oma panuse nurga peale jätnud. Lapsed, ärge sinna minge, las ma vaatan. Käbi, käbi, käbi, ei, ei ole käbi. Tuleb meelde, kui meil oli ka koer. Väike, aga jõudis palju. Käisin ka labidaga. Harva hea meelega. Kui ta peale pikka vindumist mulla alla läks (Hugo küsis eile, kas ta vaatab meid mutiaugust:), siis tundsin erilist rõõmu sellest, et enam ei pea junne korjama. Või et ei pea?! Heh. Võiks vihastada ja puha. Aga miski ei luba. Teadmine, et on keegi, kes pidevalt meie järelt peab koristama. Keegi, kes kogu meie kräpi enda peale võttis. See lubab isegi hea meelega hulkuvate koerte ja kasside junne korjata. Ärgu neid lihtsalt liiga palju olgu.
* Mõtlesin, et võiks pealkirjaks panna "... ja Kristus", kuid ehk oleks liiga radikaalne olnud. Ups, ikka panin kirja. Andke andeks.
0 kaassõna:
Postitage kommentaar