Luuletuste lugemine (nende esitamine) on emotsionaalselt kurnav. Nii olen selle kohta kirjutanud päevikusse. Seegi on ainult emotsioon. Ega ma nii tõsiselt seda asja võta. Ilmselt saab lihtsalt mõõt täis. On tekste, mis pea igas olukorras töötavad ja neid ma siis loen vapralt ja kindla peale. Ja ega neid lugemisi ju ülearu palju pole. Kuigi minu jaoks tõesti piisavalt, olen väikest kasvu. Pealegi ei saa ma luuletuste lugemisest eriti aru. Ma ei loe üldse luulet. Küllap ongi see üks eripärane elusfäär, milles liiga tihti hingata ei tasu. Olen normaalne mees, vaatan meelsasti jalgpalli ja nii. Kui keegi teine luuletust ette loeb, tunnen kohmetust. Selline lapsik valehäbi, teate küll. Ei salga.
Minu käest küsitakse aeg-ajalt televisiooni luuleminuti kohta. Et miks nad aru ei saa. Seejärel selgitatakse, et minust saadakse küll aru. Mul on mõte sees. Minu arvates on see väga huvitav mõte, et mul mõte sees on. Huvitav, kas mind mõistvad tuttavad näeksid mõtet ka siis, kui nad mind ei tunneks, tuleb kiuslik mõte. Igatahes olen püüdnud neid vestlustes luuletajaid kaitsta. Kohuse- ja kokkukuuluvustundest, mida tegelikult eriti ei tunne. Ise ju ka ei saa aru. Kõik ei peagi saama. Pealegi ei kirjuta ma tegelikult luuletusi. See on liigendatud proosa, kergelt luule lõhnaga. Säärastest on muuseas käsikiri täiesti valmis. Ikka küsitakse, kas midagi juba ei tule. Küllap ta tuleb ka. Ise olen laisk ja mõned teed on mõneks ajaks kinni tuisanud, muud midagi. Tollest luulelugemise tüdimusest tulenevalt võib Hunditunniga minna nagu läks Sendiga, millest ma peale ilumist ühtki teksti esitanud ei ole. Loen ainult “poolikuid”. Jah, tegelikult on ju täitsa tore. Saab proovida, kuidas kõlab. Testin tekste publiku peal. Ega ma ei pirtsuta. Natuke turtsun ja lähen lugema ikka, kui kutsutakse. Talent on antud. Ei sobi maha matta.
0 kaassõna:
Postitage kommentaar