See mõnus ja kõhe tunne, mis aasta esimestel päevadel esimesi ridu kirjutades valitseb, on veel novembriski alles. Õieti on see tunne, et alles ju oli jaanuar ja hanged. Mingi osa sellest värskusest on alles. Oled justkui ikka veel sealsamas. Seal, kus on tunne, et jõuad rohkem. Oled just ärganud. Unistad, töötad ka. Novembris unistad juba kevadest. Tehtud on ka mõndagi, kuid väsimus võtab rahulduselt piraka maatüki ega taha sealt enam lahkuda. Vahel ongi rahuldus selline hea, raske asi. Eesti mehe suusailm. Vastutuulerahu. Sellise ilmaga on hea selja taha vaadata.
Käisin ühel sügishommikul võõra inimesega kohvi joomas. Mina käisin kohvi joomas. Võõras võttis teed, rääkis oma lugu, hääl nagu hõõgvein. Peab ikka õrn inimene olema, mõtlesin. Igale ühele sellist instrumenti ei usaldata. "Miks sind vastu võeti, mis sa arvad? "
"Hääle pärast äkki."
"Jah, nii ma kohe arvasin." Oi, küll ma olen tark. Ekstaole. Mõned asjad on läbikuuldavad. Loodan, et sa koolis ära ei kulu, mõtlesin. Madalaks või valepidivaikseks. Minuga oleks kindlasti nii läinud. Kui ma veel koolis käisin, kus mul halvasti läks, siis mõtlesin küll teatrikooli peale. Maailma kõige lahkem füüsikaõpetaja küsis tulevikuplaanide kohta. Kaht soovi mainisin. Esimest ei mäleta, teine oli teater. "No siis paneme nelja," muheles maailma kõige lahkem füüsikaõpetaja. Aga mina ei läinud isegi proovima mitte. Kui ma ülikoolis käisin, kus käsi käis veel halvemini, siis mõtlesin jälle teatrikooli peale. Peaaegu proovisin. Dramaturgiks. Ei saanud omi asju valmis, kuigi aega oli küll. Teistele rääkisin, et ei pääsenud esimesest voorust edasi. Tunnistada, et ei teinud katsetki, oli liiga piinlik. Ja veel palju hiljem, olin suur mees juba, kiusas see kutse mind veel korra. Aga mul oli siis laps süles, kes valiku väga lihtsaks tegi. Mnjah, kui olin väike poiss veel, siis vanaema ütles ikka minu vigureid vaadates, et "küll see poiss lõpuks ikka Panso kooli läheb". Ja lõpuks on ju vanaemal õigus. Mu tekste on seal loetud ja lavastatud. Ja oleks väga loll kõiki tegemata katseid kahetseda, kui üks tükk lõpuks päristeatri lavale on jõudnud. Ja see kõik on nii meeldivalt tavaline, mõtlesin peale üht proovi Linnateatri väikeses saalis istudes. Asjade loomulik käik.
See kõik on nii ebameeldivalt eriline, mõtlesin esietenduse ajal. Oma teksti kuulata, oodata reageeringuid ning kohata siis neid, mis ootustele ei vasta... vähemasti minu kujutluses. Tõeline piin. See on ju täielik läbikukkumine, mõtlesin. "Tahan kohe ära minna, tahan koju," sosistasin naisele. Muidugimõista ei julgenud ma jalga lasta. Polnud aegagi, sest tükk on põgus ja konkreetne nagu maksahaak. Läksin surmamõistetu vastumeelsusega lavale kummardama. Haarasin tusaselt teatri kohustuslikud astrid ja tegin nii kohmaka ja põgusa noogutuse kui võimalik. Ilma igasuguse ülbuse taotluseta. Lihtsalt ei osanud. Täielik absurd. Mida ma teen siin laval?! See ongi see hetk, millest olen kunagi unistanud?! Ei ole võimalik. Läksime lava taha. Näitleja oli väga rahul, lavastaja lausa vaimustuses. Mina olin kõigest valesti aru saanud. Meil läks hiilgavalt. Naerdi õigel ajal, intelligentsete naljade peale. Mul oli selliseid nalju ka? Ei tea. Jälgiti andunult lugu. Võib olla tõesti. Seisin seal pimedas nagu ohmu. Nagu oleks pere maha jätnud. Naine jäi ju saali. Kus mu naine on? Pole ammu nii üksildane olnud... Üks umbes minu kasvu muhedik näitleja haaras meid kaadrisse. Tulin tasapisi kehasse tagasi. Legend surus südamlikult kätt. Näitlejanna kallistas. Kas ma räägin talle, et olin temast poisikena sisse võetud? Vist mitte. Veel üks legend patsutas ja kadus kuhugi ära. Hiljem tuli tagasi, kükitas mu juurde ning seletas miks ma pean tegema seda, mida ma teen. Jah, ütlesin mina. Jah. Olen enamasti teistega nõus.
"Tavaliselt ei lähe ma peale etendust otse koju. Seekord tahtsin kohe koju minna." Jah, koju. Mitte kuskile mujale. Nii ütles see võõras tüdruk ja pani nõnda etenduse mõtte täpselt sõnadesse. Vähemasti ühe, minu jaoks olulise.
Häid mõtteid on teistelgi olnud:
Minge ruttu vaatama, enne kui hilja on! Danzumees
Teksti autor, lavastaja ja näitleja saavad suure teatri laval kokku nagu kolm naksitralli jäätiseputka ees – kõik sujub nii loomulikult ja pärast teist jäätist pole enam kahtlust, et tulemas on hea asi. Kairi Prints, Sirp
Sügis, hea sügis. Selja taga.
1 kaassõna:
Kairi kirjutas väga vahva arvustuse! aga muidu ma siin mõtlesin et ikka tore et 80datel sai siia maailma sünnitud :)
Postitage kommentaar