HOMMIK JA ÕHTU

Minu päeva sisse mahub ainult üks „asi“. Täna loen luuletusi. Kui ma loobun teistest plaanidest, olgu nad kui tahes väikesed, siis hakkab kergem. Ma ei pea täna mitte midagi muud tegema kui luuletusi lugema, ütlen endale. Miks ma üldse muu peale mõtlesin? Mulle ei meeldi asju ajada, sest nii hakkavad asjad ajama mind. Mulle ei meeldi tavaliselt ka see hetk enne luuletuste lugemist, kui olen sunnitud jälle oma tekste üle vaatama. Nagu praegu. Aga praegu juhtus ka see, et taipasin – nad ei ole enam minu luuletused. Mul ei ole õigus neist tüdida, sest nad on nüüd kellegi teise omad. Kellegi, kes kuulab või loeb. „Minu luuletused“ on minus juba olnud südametuksed, mis võivad kelleski teises ühise pulsi leida või tekitada. Ja minu luuletused on need, mida mulle loetakse. Üks viimastest lugemistest oli televisioonis. See on veider. Üks loeb luuletusi, teised teevad hoopis teist tööd. Loed masinasse, mis sellest, et inimestele. Masinaid ma ei armasta, armastan inimesi, armastan otse mitte ülekantult kõnelda. Täna loen inimestele. See „asi“ võib mind ajada.