neljapäev, 29. september 2016

VIGADEPARANDUSPRESIDENT


Jah, see on üks sõna.

Presidendi valimine läks untsu peamiselt seepärast, et osutus üheks episoodiks suuremast poliitilisest draamast. See ei peaks nõnda olema, aga nii juhtus. Koalitsioon manustab lehtede sõnul pikki tekste ega liigu eriti edasi. Kui ainult süüa ning paigal püsida, siis on kõht kinni ja gaasid teevad liiga. Nii on meil valitsuses toatäis puuksukartlikke poliitikuid. Erakonnad selgitavad sisemisi jõujooni. Nii koostööpartnerid kui vastased ootavad huviga, millal keegi komistab. Sõimatakse juba valimatu sõnavaraga. Kellele sedasorti meelelahutus meeldib, siis näiteks Savisaare trupi etteasted on kohustuslik vaatamine. Erinevate huvide summa on kasvanud väga suureks ning koos sellega kiusatus valimised vussi ajada. Inimlik.

Toimuva suhtes valitseb üsna üksmeelne ärritus. Ausalt öeldes meile muidugi meeldib vihastada. Või teiste üle naerda. Loen sotsiaalmeedias nalju, vihapurskeid, parastamisi ja muud ning mõtlen, kui mõnus sel inimesel on: „Tollel hakkas korraks hea.“ Hea on tunda moraalset paremust kellegi suhtes. „Mina teeksin paremini, oskaksin otsustada“ jne. See kipub olema petlik tunne. Ka mina ilkusin eelmises postituses liiga palju.

Kritiseerida on üleüldse liiga lihtne. Kuidas pidev irisemine aga sooritust mõjutab, seda teab igaüks oma kogemusest. Mõtle korraks pedagoogi peale, keda kartsid. Meil oli kunagi üks treener, kes karjus, tutistas ja tatti pritsis. No ei olnud kõige innustavam keskkond korvpalli mängimiseks.

Poliitika pole muidugi minikorvpall, need tegijad peaksid olema harjunud pingega. Ent ka suurte meeste otsustamatus tuleb hirmust eksida.

Olen mõelnud, et paljude jaoks on kujunenud harjumuseks olla kurjustav ja rahulolematu. Harjumus on inimese siseasi – aparaat, mis tiksub omas taktis. Välised sündmused ei pruugi seejuures nii olulised ollagi. Tehakse siis häid või halbu valikuid, aparaat käsib ikka ärrituda. Nagu kord Jeesus ütles : “kellega ma võrdleksin seda sugupõlve? See on laste sarnane, kes istuvad turgudel, hõigates teistele: Me oleme teile vilet puhunud, ja te ei ole tantsinud. Me oleme teile itkenud, ja te ei ole vastu rindu löönud.“ Olgu pulmad või matused, ilma üle saab ikka nuriseda.

Vaadata asjadele leplikult – ka see on otsus. Mulle meeldis ühe sõbra kommentaar, kui kampaaniat arutasime. „Ma poleks arvanud, et Helme muutub mulle sümpaatseks, vähemasti arusaadavaks.“ Tõepoolest. Võib ju olla piinlik tunnistada, aga mõnigi mõte on härral ju arukas. Ma ei ole ilmselt ainus, kellele meeldis see, kuidas koos veedetud aeg kandidaate lähendas.

Vahva oli kuulata, kuidas Kallas pakkus välja mõtte, et teeme kõik korraga ja kordamööda seda tööd. Vaevalt ta minu blogi loeb, aga head mõtted ei vedelegi ainult ühes kohas. See mõte on muidugi teostamatu, aga inimene peab saama vabalt mõelda, ka presidendikandidaat.

Kõik kaotajad muutusid meile armsaks. Siimu pettumus oli nii siiras, et magushapu vaadata. Ma ei ole kahjurõõmus. Võimalik, et see oli tema kõige rahvalähedasem hetk terve karjääri jooksul. Ahastus, et kuidas nii saab. Vot niimoodi tunneb end lihtne eestlane, Siim. Ja küll on hea vahel ahastada.

Harjumuse jõud on tugev ja suviste kandidaatidega jõuti harjuda. Lõpuks tundus, et kes iganes saab ju hakkama ning pole hullu midagi. Mina oleksin leppinud isegi Repsiga. Polekski nii raske olnud. Ja Kallasele annaks andeks ja uue võimaluse. Tasub anda uus võimalus. Anda andeks seitsekümmend korda seitse korda.

Vigade parandus oli üks tüütumaid ülesandeid kooli ajal. Nüri on teha sama tööd mitu korda. Parandust ei olnud aga keeruline teha, kuna kõigile vigadele oli õpetaja tavaliselt viidanud. Mõni asjake ümber teha, see oli ikka suhteliselt väike vaev. Niisamuti on parlament väga kiiresti vigade parandusega hakkama saanud. Vead on kõigile teada. Mitterahuldav teeb avalikkuse ees häbi. Nii mõnigi võis uut nime kuuldes arvata, et vanematekogu mõtles tolle tegelase ise välja, aga Kaljulaid ei ole sugugi täiesti uus „presidendi-matarjal“. Ja ta on päriselt ka olemas.

Temaga lepiks ka. Kuulasin ja oli midagi tuttavlikku. Ja-jah, Triin Soomets loeb niimoodi oma luuletusi. Ütleb rea ja mõtleb kandva pausiga. Soometsal on päris head luuletused ja Kaljulaid mõtleb oma peaga.

Äkki on kogu see draama ninanips kõigile. Keegi ei saa päriselt oma tahtmist. Isegi uus kandidaat, kes päriselt presidendiks ehk ei tahagi. Selles on oma iva. Näiteks pastorite puhul on päris hea märk, kui inimene tunneb, et ei tahaks. Aga peab.

Kõik saavad mingil kombel haiget ja loodetavasti kaine mõistuse juurde tagasi. Oma tahtmist ei ole tarvis saada. Jube raske on olla rahul ja õnnelik, kui aina oma tahtmist tahad ja taga ajad. Aga see on juba omaette jutt.

Võib-olla saame päeva lõpuks juhi Jumala armust, ilma igasuguse irooniata. Kersti „Ninanips“ Kaljulaid. Mulle tundub, et julgen usaldada. Viis aastat pole nii väga pikk aeg. 

kolmapäev, 21. september 2016

PRESIDENDID. ÜKS KORRAGA JA MITU JÄRJEST


Rahvas presidenti valida ei saa, kuid häält saab teha. Või meelt lahutada. Tegelikult on see mugav olukord. Kui me ise valiks, siis oleks hiljem märksa vähem õigust nuriseda. Nii et otsevalimise puudumine on ühiskondlik hüve. Sellest tuleb aru saada. Nüüd saab niisama mängida. Kui ma oleksin valijamees, mida ma peaks tegema?

Jõks. Ta on prillidega. Tark, ent mitte väga ilus. Aga mees, kes on kaotanud juuksed, kuid säilitanud huumorimeele, ei saa olla väga halb inimene, seda ma tean omast käest. Ta tuleb ja ütleb sulle seda, kuidas asjad on. Isegi, kui nad päris nii ei ole. Aga seda on vaja. Isa on kodus ja lapsed peavad isa natuke kartma ka. Jõks on väike laks vastu näppe. Asja eest.

Kaljurand. Olen püüdnud ära mõistatada, miks ta mullegi meeldib ning ka lahenduse leidnud. Kaljurand on keskealine proua, kes väikelinna raamatukogus mind ja teisi kirjanikke kohvi ja pirukatega kostitab, kui külla satume. Tänulik, rõõmsameelne, hoolitsev. Vaatab sulle suurte säravate silmadega otsa ning sina tunned end korraga kohutavalt olulise ja ainulaadsena. Isegi siis, kui su värsid on tegelikult täielik jama. Korraks tärkab sinus eneseusk: „Ma olen tegelikult hea inimene. Ja tähtis inimene. Ega minuta see kultuur ei püsiks…“ Kaljurand on põhjamaa luterikoguduse naisõpetaja. Pika paiga.

Etteheited, et tal puudub poliitiline kogemus, on asjatud. Jutt on täpselt nii ümmargune ja konkreetseid seisukohti vältiv, kui tavalisel peavoolu poliitikul. Tegelikult ma ei tea, mida ta mõtleb või usub. Kõneviis on diplomaatiliselt tempereeritud. Kõrvu jääb kõlama üsna tühi retoorika, mis kordustega uinutab. Sisu on kusagil sahtlis, millele minul ligipääs puudub.

Jõerüüt. Miks tema on ära unustatud ja üles seadmata? Jõerüüt on see kirjanik, kes tahaksin ise olla, kuigi tema raamatuid veel lugenudki ei ole. Vana Euroopa lõhnaga inimene, aga mitte kopitanud. Hea tervisega, värskes õhus viibinud. Julgelt hapukas nisuõlu, grammofoni nõel ning on aega, et lugeda raamatuid. Espresso kõrvale. Vaatad teda ning tahaks uskuda pensionifondidesse. Kuigi tema neid ei müü. Ta on kaine, asjalik ja valetab kandidaatidest iseendale kõige vähem. See võib olla põhjus, miks ta eriti kaugele ei jõudnud. Oleks võinud.

Reps. Kas me suudaks kuulata nii palju tema kõnesid, kui üks presidentuur mahutab? Pealegi, viie lapse ema ei peaks nii kaua Kadriorus elama. Jah, on karm teise pere elu kohta midagi öelda. Ütleme siis nii, et räägin enda perest. Kas ma tahaks, et mu laste ema oleks president? Reps võiks mõned aastad oodata.

Siim, Siim, Siim. Tegelikult on Kallas vuntside ja kahe jalaga Savisaar ja sind üllatab, et sa selle peale varem ei tulnud. Kui veel mõelda, et Savisaar on televisiooniga Brežnev, siis alles hakkab õudne. Kui Siim presidendiks saab, siis tema jaoks läheks asi ainult ülesmäge, sest ta oleks juba alustades kohutavalt ebapopulaarne president. Tavaliselt kukub soosing ametiaja jooksul. Põhiliselt sellepärast, et inimesed lihtsalt tüdinevad ära. Siim on rahva petmises osav. Vist, ega me päriselt tea ju eriti midagi. Üks libe värk on selle Siimuga. Päris kindlasti on ta mees, kes andis sümboolselt naisterahvale jalaga makku ning täiendas seda rõõmsa tõdemusega: „Ma olen võitlejatüüp.“ Tõenäoliselt kandidaat, kes valetab iseendale sama palju kui härra Helme.

Sellised tüübid on ohtlikud. Helme tuleb ja ütleb sulle, kuidas asjad on. Kuigi need asjad ei ole kohe üldse niimoodi. Ta on see igas suguseltsi esinev kõva häälega mees, kes teab kõike, seletab kõik ära ning on üleüldse kuldsete kätega igas valdkonnas. Tegelikult muinasjututegelane.

Ega ei sobi neist keegi presidendiks. Aga kes üldse sobiks? Sellist inimest naljalt ei leia. President on meil ilmalikus ühiskonnas nagu pastori eest. Ta on moodne tähendamissõna sellest, et inimese hing vajab hoolt, kuigi ta seda ise endale ei tunnista. Kuid isegi väikeses koguduses on ühest pastorist vähe. Nii on loomulik, et ükski inimene presidendi rolli välja ei kanna.

Institutsioon on oluline, mitte niivõrd isik. Gräzin, kes asja vastu sõna võttis, ei argumenteerinud teoreetiliselt, vaid nimelt sellega kuidas üks inimene asjaga praktiliselt hakkama on saanud. Kordan, ükski inimene ei saa sellega hakkama. Täpsustus – üks inimene ei saa sellega hakkama. Presidendi kohta peaks seega täitma mitu inimest. Mitu korraga ajaks vist segadusse, aga oletame, et oleks viis aastat ja viis nägu. Nagu eesistumised, teised annavad nii kaua nõu ja valmistavad ette. Kõigil on erinevad pädevused ja tugevused. Üks tunneb paremini seadust, teine inimesi, kolmas lahutab meelt, neljas liidab rahvast ja viies väisab välismaad kõige osavamalt. Selline presidendimudel paneks väga erinevaid inimesi koostööd tegema.

Jah, ilmselt juhtuks ka see, et mitmed praegused kandidaadid ei tahaks sellisel viisil institutsiooni täita. Muidugi on see idee ikka üsna jabur ka. Kuid presidendiks pürgija võiks mõttes mängida.

Kas ego mahuks ära?

neljapäev, 19. november 2015